Millised on sinu võimalused saada maailmameistriks või olümpiavõitjaks? Või maailma absoluutseks tipuks IT eksperdina? Või reklaamiguruks? Või multimiljärdariks? Või…kelleks iganes tahad? Tjah, kindlasti ei juhtu see üleöö. Ent üks hulk teadlasi väidab, et see on võimalik. Meil kõigil. Saada supertegijaks mistahes valdkonnas või ametis.
Ühes varasemas postituses kirjutasin talendist, õigemini sellest, et vähemasti minu jaoks pole päris selge, mis imeloom see talent on ja miks teda peab pidevalt otsima, nagu mitmed äriraamatud soovitvad. Viitasin seal ka ühele uuringule, mis viidi läbi Berliini muusikaakadeemia viiuldajate seas. Lugesin sellest veelkord ning et talendi ja tipptulemuse seos on huvitav, panen selle veelkord veidi detailsemalt kirja. Otsustage ise, mida see uuring räägib sellest, kuivõrd on talent ja tipptulemus seotud.
Niisiis. 90ndate algus ja Berliini muusikaakadeemias õppivad viiuldajad. Akadeemia professorid jagasid viiuldajad kahte gruppi – ühes grupis need, kellel oli potentsiaali teha head rahvusvahelist soolokarjääri ning teises need, kes polnud nii head. Lisaks võeti akadeemia teisest osakonnast grupp viiuldajaid, kellele esitatud nõuded oskustele olid madalamad ning kelle tulevik oli näiteks muusikaõpetaja amet. Seega, kolm gruppi, alates tagant ettepoole – head, paremad ja parimad. Kusjuures grupide koostamisel arvestati ka seda, et osalejad oleks üsna üheealised, veidi pealt kahekümne eluaasta, ning samast soost.
Seejärel kogusid uurijad aukartustäratava koguse informatsiooni – mis ajast osaleja alustas viiuliõpinguid, kui palju harjutas uuringu tegemise hetkel ja kui palju varasematel aastatel, millega vabal ajal tegeles, kes olid õpetajad, millistel võistlustel osales, milliseid kohti saavutas, milliste raskusasmtetega hindavad eri muusikaga seotud tegevusi, kuidas nad veetsid eelmise päeva, minuti täpsusega jne. Andmeid kontrolliti, ristküsitlused, tuttavatega intervjuud jne. Sõnaga, kogu värk.
Ja nüüd kõige huvitavam, tulemused. Väga mitmetes osades olid tulemused gruppide vahel sarnased. Kõik osalejad olenemata grupist alustasid viiuliõpingutega umbes samal ajal, 8-10 aastaselt. Ning otsustasid saada muusikuks u 15 aasta vanuselt. Uuringu tegemise ajaks olid kõik osalejad tegelenud vähemalt dekaadi jagu viiuldamisega.
Üllataval kombel oli gruppides sarnane ka muusikaga seotud tegevustele – harjutamine, õpingud jne – minev aeg, u 51 tundi nädalas. Kõik viiuldajad olid ka väga ühel meelel selles, mis on nendest tegevustest arenguks kõige tähtsam. See oli üksi harjutamine. Kuid sellegipoolest nad kõik ei teinud seda võrdselt.
Vahe üksi harjutamistes grupide vahel oli uuringu tulemuste järgi mitmekordne. Kui kaks paremate viiuldajate gruppi, nn paremad ja parimad, harjutasid üksi keskmiselt 24 tundi nädalas, siis kolmas grupp vaid 9 tundi nädalas. Muuseas, ehkki viiuldajad kinnitasid, et üksi harjutamine on arendavaim tegevus, kinnitasid nad ka, et see on ka emotsionaalselt raskeim, kurnavaim tegevus. See pole kindlasti lõbus ja vahva.
Erinevus oli ka harjutamise ajas. Kaks tippgruppi harjutasid peamiselt hommikupoolikul, mil vaim veel värske. Kolmanda grupi osalised aga harjutasid üksi peamiselt hilisel pärastlõunal. Muuseas, kahe esimese grupi viiuldajad ka magasid rohkem kui kolmanda grupi osalised.
Seega oli selge, miks kaks tippgruppi erinesid kolmandast – nad lihtsalt harjutasid oluliselt rohkem ning ka arendamiseks mõistlikumal ajal. Ent mille poolest erinesid siis kaks esimest gruppi omavahel?
Uurijad tuvastasid, et harjutamise efekt on kumulatiivne. Teisisõnu sõltub tulemus ühelt poolt sellest, kui palju sa harjutad ja teiselt poolt sellest, kui palju sa oled juba harjutanud. Viiualdajate puhul olid kumulatiivsed numbrid järgmised: 18 aastaselt olid parimate grupi osalised harjutanud 7410 tundi keskmiselt, paremate ehk keskmise gupi liikmed 5301 tundi ning kolmanda grupi liikmed 3420 tundi. Erinevused on tuntavad, nagu ka viiuldajate mänguoskustes.
Seega, selleks, et saada tipptegijaks, on vaja harjutada palju, rohkem kui teised. Ning edu tuleb alles siis, kui oled seda teinud juba hea hulk tunde, täpsem on öelda aastaid.
Ma ei tea ega julge kinnitada, et nüüd on tõestatud talendi ja tipptulemuse seos. Õigemini see, et see seos on üsna nõrk, võib-olla mõnel juhul isegi olematu. Ent mulle meenub sellega seoses terve rida lugusid tipptegijatest – kui palju treenib 7 (või oli see 8 kordne?) olümpiavõitja Michael Phelps, kui palju on oma võitudesse panustanud Gerd Kanter, mitu inimtöötundi läks vaja Arvo Pärdil, et saada maailma tipuks.
Mõtlen ka sellele, et spordis või muusikas või kunstis tähelepanuväärse edu saavutamist on tavaliselt kõige enam seotud talendi, andekusega. Ent sama peaks kehtima ka äris, eri ametites, ehkki mitte nii nähtavalt. Me arvame, et on olemas sündinud müügimehi, sündinud firmajuhte ning sündinud marketingugurusid. Tegelikkuses aga… Vähemasti eelpool kirjeldet uuring ütleb, et ühed teevad lihtsalt rohkem tööd kui teised.
Mis sa arvad?
