90ndate keskel oli selge, et digiajastu jõuab ka entsüklopeedia kirjastamise ärisse. Ja tolleaegne pea konkurentsitu hiiglane Microsoft otsustas sellest teha suure äri.
Microsoft ostis üles Funk & Wagnalls Encyclopedia õigused ning pani projektile reklaamiagentuuri poolt pakutud nime – Encarta. Aastate jooksul Encarta täienes, üles osteti veel paari ensüklopeedia õigused, Encarta tõlgiti mitmesse keelde ning seal oli kokku kümneid tuhandeid lehekülgi. Olid toimetajad, kirjutajad. Maksti palka, boonuseid, tehti klassikalist projektijuhtimist.
2006. aastal müüs Microsoft Encarta väljandmise, toimetamise jne õigused edasi, jäädes ise piltlikult öeldes teenuse sisseostjaks. Kolm aastat tagasi, 2009. aasta märtsis teatas Microsoft, et lõpetab Encarta väljaandmise nii CD-del kui onlines. Sama aasta sügisel kõik Encarta leheküljed suleti.
Microsoftil oli konkurent. Avatud koodiga, n.ö puhtalt fännide tegevusele üles ehitatud online entsüklopeedia idee lükati liikuma 90ndate lõpus. 2001. aasta jaanuaris avasid kaks meest, Jimmy Wales ja Larry Sanger ametlikult online entsüklopeedia, mis on tänaseks saanud omataoliste sünonüümiks (nagu otsing on “googledamine”). Wikipedias on tänase seisuga 21 miljonit lehekülge ja seda tehakse üle maailma 284 keeles 31 miljoni registreeritud kaasautori ning lugematu arvu anonüümsete panustajate poolt. Wikipediat kasutab igakuiselt umbes 15% kõikidest interneti kasutajatest.
Niisiis, kaasaja ühe eesrindlikuma äriorganisatsiooni suur rahakott, detailsed motivatsioonisüsteemid ja juhtimistarkus viis … toote lõpetamiseni. Ja vabatahtlikule tegevusele üles ehitatud veebisait ruulib mahus ja levikus, mida 10 aastat tagasi poleks keegi ette kujutanud. Jättes kõrvale selle, mida Microsoft valesti tegi, on hoopis huvitavam see, mida Wikipedia teeb ja kas nad teevad midagi, mida saaks ka muudes organisatsioonides kasutada.
Stony Brook Ülikooli Sotsioloogia professor Arnout van de Rijt ja viimase kursuse tudeng Michael Restivo avaldasid eelmisel nädalal uurimuse, mis käsitles vikipeedialaste motivatsiooni. Mis on see, mis paneb miljonid inimesed pühenduma, innustunult kaastööd tegema, saades vastu mitte raha ega kuulsust, vaid…mida?
“Meie kõhutunne ütles, et erakordne vabatahtlik panustamine Wikipedia tegemisse toitub tegijate üksteisele antavast tunnustusest,” ütleb van de Rijt, viidates kirjutajate üksteisele jagatavatele virtuaalsetele “tähekestele”. Vaata näiteks eesti vikipedistide lehekülgedelt.
Van de Rijt räägib: “Kui uurida nende “tähekeste” seost produktiivsusega, siis on näha, et mida enam on teiste tunnustust, “tähekesi”, seda produktiivsem on ka inimene olnud.” See seos näitab ühelt poolt seda, et rohkem “tähekesi” antakse neile, kes on rohkem teinud ja seda minevikutegude järgi ka rohkem väärivad. Uurijaid aga huvitas enam küsimus: kas ja kuidas mõjub kolleegide tunnustus kirjutajate panustamisele tulevikus?
Uurijad võtsid ette 200 vikipedistist koosneva grupi, kes olid TOP 1% protsendi panustajate seas, ent polnud samas kolleegidelt “tähekesi” saanud. 100-le inimesele anti kolleegide tunnustus ehk “täheke” ja teisele 100, nn kontrollgrupile ei antud midagi ning jälgiti mõlema grupi produktiivsust 90-päeva jooksul.
Tulemused oli üllatavad. Mitte tingimata selles mõttes, et “tähekese” saanute produktiivsus tõusis hüppeliselt. Üllatav oli pigem see, et produktiivsus püsis tunduvalt kõrgemal kontrollgrupi produktiivsusest ka kolm kuud pärast “tähekese” saamist. See tähendab, et mõju oli erakordselt pikaajaline ning kolleegide “tähekesega” mõjutati mitte välimisi motivatsioonitegureid (tavapäraselt populaarsus, raha, staatus jne), vaid sisemisi – tahet teha maailma paremaks, tahet panustada üldisesse heaolusse, missioonitunnet, kui soovite.
“Kui panna kokku kogu Wikipedia positiivne karma, mida nad üksteisele jagavad, olgu need “tähekesed” toimetaja-kirjutaja töö eest, innustamine sünergilisele koostööle või südamlikkusele ja lahkusele suunamine, mida nad kutsuvad WikiLove, siis saabki kokku peamised põhjused, kuidas Wikipedia on vabatahtliku tööga suudetud arendada ja edukalt elus hoida,” räägib van de Rijt.
Seega tulemust kokku võttes:
Kolleegide tunnustus ehk “tähekesed” tõstsid inimeste produktiivsust 60% võrra võrreldes nendega, kes tunnustust ei saanud. Ja 6 korda suurenes tõenäosus, et nad saavad ka edaspidi kolleegidelt tunnustust ehk “tähekesi”. Kolleegide tunnustusel on väga tugev mõju inimese panustamisele. Fakt.
Muuseas, üks huvitav fakt veel, mida tasub kõrva taha panna. Kergemini antakse “tähekesi” neile, kellel on juba vähemalt üks olemas. Ja samas suurenes nende risk loobumiseks, kellele tunnustust ei jagatud…
Niisiis. Kes on esimene ja kuidas saaks kolleegide tunnustamise muuta süsteemseks, ent samas mitte formaalseks?
PS Eesti keelsel Vikipeedial on kuni 30. aprillini käimas tõlketalgud, kus lisaks kolleegide tunnustusele jagatakse ka materiaalsemat nänni.
