Oinakari võimu eneseimetlemise küüsis

Raimo Ülavere Uncategorized 5 kommentaari

Täna ilmus Postimehes artikkel, mille ka siia üles panen. Niisiis:

See juhtus 2008. aasta märtsis. Või aprillis. Olin kohtumas ühe üsna suure riigiasutuse juhiga. Väga Suure Direktori olekuga mees saabus oma kabinetti mõneminutilise hilinemisega, viskas jala üle põlve ja rääkis, emotsionaalselt ja kohati ka vandesõnu kasutades: olen teinud kõik, mida teha annab, et inimestele oma sõnumit edastada. Saatnud meile, rääkinud, selgitanud, andnud mõista (mis iganes see tegevusena ka tähendab). „Ja ikka nad ei saa aru! No on ikka …oinakari”.

See episood meenub mulle pea alati, kui näen ühte reformierakonna kahest kuldsuust – Andrus Ansipit või Rein Langi – kuskil sõna võtmas. Reformierakonna vedamisel on valitsus ja riigijuhtimine jõudud punkti, kus siiani edu toonud tegutsemismallide kõrvale peab tekkima ka teistsuguseid viise.

Kiired otsused, järsud kärped, pigem tsentraliseeritus, kui aega nõudev vastutuse delegeerimine tegid oma töö masu murdmiseks. Ning Ansipi valitsusele ilma „aga“-deta kiitus selle eest.

Samas on edu toonud ka mitte niiväga meeldivad kaasnähud. „Võim rikub meid ära ja absoluutne võim rikub meid absoluutselt ära. Inimolendid on shimpansid, kes võimujoovastuses hulluvad,“ on tabavalt öelnud vanameister Kurt Vonnegut. Ja hetkel, mulle tundub, on Reformierakonna tippudel piltlikult öeldes jälle maa jalge alt kadumas.

Ma ei räägi siin korruptsioonist. Räägin aga nartsismist, eneseimetlemisest, arrogantsist, ülbusest. Räägin võimust, selle teostamise mõnust ning oma positsiooni enesestmõistetavaks muutumisest. Ja räägin ka selle hukutavatest tagajärgedest.

Inimarengu aruanne 2009 näitab Eesti olevikku ja tulevikku üsna murelikes toonides. Mida kostab seepeale peaminister Andrus Ansip? Ta on varakult üles otsinud ühe näitaja, ühe väite aruandes (puudutab kihistumist) ning teeb selle põhjalikult pihuks-põrmuks, tehes nii sisuliselt pihuks-põrmuks ka kogu aruande. „Nii et kõigega, mis siin inimarengu aruandes kirjas on, või hinnangutega, nõustuda ei saa, aga numbrilise materjaliga saab kindlasti nõustuda. Ma soovitan kõigil seda inimarengu aruannet lugeda. See on üks väärt lugemismaterjal. Kui inimesed oskavad mõelda, siis mõtteainet see pakub kindlasti,“ ütleb Ansip. Seega – lugege, lugege, totukesed, kui te ikka päriselt lugeda oskate. Mina tean, kuidas asjad on. Demagoogia, esitatuna arrogantsi ja nartsismi kastmes.

Sarnaseid näiteid leiab kuldsuudest kaksikute ja nende järgijate tegemiste seast süle ja seljaga. Olulisem näidete loetelust on aga asjaolu, et samal masu murdmisel töötanud moel – kiirete otsuste, valmislahenduste läbisurumisega – üritatakse nüüd lahendada ka probleeme, mis eeldavad oluliselt enamat diskussiooni, arutelu, kaasamist, kui kiirete kärbete tegemine.

Tervishoid, pensionid, sõnavabadus jne – teemad, mis puudutavad mitte inimeste elusid sellel või järgmisel aastal, vaid need otsused mõjutavad ühiskonda aastakümneid. Paraku ei lähe nende teemadega aga nii libedalt. Ning see tekitab reformarites veidi nõutust, veidi trotsi ja kiiresti lülitutakse režiimile: teie, rumalakased, ei saa, aru, kuidas neid asju peab ajama.

Muuseas, ma ei kahtle selles, et Ansipil või Langil poleks head tahet neid probleeme parimal viisil lahendada. Usaldus teise inimese vastu koosneb kolmest asjast: usust, et ta on kompetentne, aus ja heatahtlik. Mul on praeguse Eesti koalitsiooni suhtes see usk täitsa olemas. Probleem on selles, et inimene pole must-valge, nad tahavad reeglina korraga mitut ja sageli üksteisele vastukäivat asja: samal ajal tahavad need hea tahtega poliitikud ka olla võimul, mitte kaotada mainet, autoriteeti, tunda ennast suure juhina, saada tunnustust jne. See on ego, mis nõuab toitu. Ja see ego koos eduga masu murdmisel on kinnistamas poliitikat lühiajaliseks projektide poliitikaks, „valgustatud“ juhtide mängumaaks, kuhu „rumalat massi“ pole vaja kaasata.

Ja veel, asja kurbloolisus seisneb ka selles, et samal ajal käib täie hooga meie, n-ö tavainimeste lammastumine. Me oleme oluliselt leplikumad, kui me olime seda enne kriisi. Me laseme poliitikutel ajada endale kõrva lollust ruudus ja me enamikel juhtudel ei kõssagi. Põhjuseid on mitu, alates sellest, et oleme oma pilgud tänu masule pööranud rohkem enda sisse – tegeleme sellega, et kõigepealt iseendaga hakkama saada. Kuni selleni, et oleme käega löönud – ah nemad seal Toompeal, las ajavad oma asja. Kuni nad minu igapäevast elu ei sega… Ning tõsi on ka see, et kohe ei juhtugi ju midagi, tänased otsused mõjutavad kauget tulevikku.

Nii ongi pea iga kord, kui Anspi või Lang midagi ütleb, natukene valus ja ebameeldiv. Aga mitte palju, me oleme nende irooniliste kalambuuridega ju juba harjunud. Kannatame ära. Vaikselt. Sest tegelikult on nad ju tublid mehed, kes viivad meid viie … Kuhu siis?

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 5

  1. Ma ei ole kindel, kas ma su jutu suunitlusega nõustun, kuid mingi rebu siin on. Igal juhul on tegemist kommunikatsiooniprobleemiga, sest valitsuse ja rahva vahel ON lõhe, kus rahvas, kes on kõrgeim riigivõimu kandja ei tea tegelikult millega valitsus tegeleb. Ühest küljest võiks sellega tegeleda valitsus, kuid valituse võimalus pääsed lihtinimeste koju andmaks aru, mida ja miks nad teevad, on piiratud. Loomulikult, eksisteerivad infokanalid, mida valitsus kontrollib kuid olgem ausad — milleks meil on ajakirjandus?

    Ajakirjandus on aga alles nüüd jõudnud teelahkmele, kus peab otsustama, kelle huve nad tegelikult teenivad. Ennast valvekoeraks tituleerides tuleb otsustada: keda valvatakse ja mille eest. Valvekoer, kes ainult enda huvide eest seisab leiab ennast üsna pea olukorrast, kus ta peremees laetud püssiga kunagi tehtud viga parandama tuleb ja eks meil paljuski see olukord ongi käes. Selle asemel, et rääkida, mis olukord on, otsitakse AINULT provokatiivseid teemasi ning leitakse negatiivset ning ka skandaalset positiivsetes asjades. Ma omast käest võin öelda, et kui sinu tegemisi igal juhul näidatakse negatiivses valguses, siis parem on juba valida see negatiivne valgus, millest sa ise rohkem kasu saad ja tänu sellele on ajakirjandus ennast avastanud lõhkise küna eest, kus nendega enam ei arvestata.

    Ei saa muidugi väita, et ajakirjandus sellest ise aru poleks saanud. Kuigi see paljuräägitud Allikakaitseseadus on suuresti formaalse iseloomuga, on selle näol tegemist hoiatuslasuga; midagi peab muutuma. See on tekitanud lõhe ka ajakirjanike endi seas, kus osa leiavad, et muutus ja vastutuse võtmine on vajalik ja osa soovivad jätkata nagu vanasti. Eks näis kuidas see laabub, aga ühe koha pealt on Ansipil õigus küll — kui ajakirjanduse jaoks on väärtuslikum analüüsida Nõia-Intsu suguelu pikantsemaid detaile näiteks müügimaksu tagamaadest, siis rahvas lammastubki. Mis siis, et müügimaks on Savisaare värk ja “kõik ju teavad, et Savisaar on paha” ning seega pole lugu piisavalt “seksikas” ja skandaalne. See lugu ei pea olema Savisaare materdamiseks kirjutatud, vaja on analüüsida selle mõju majandusele ning selle tulevikuväljavaateid. Vaja on, et inimesed orienteeruks poliitikas ja majanduses, sest ainult nõnda suudavad nad valimiskastide juures teha informeeritud otsuseid.

  2. Post
    Author

    Allikaitse seadus on tõepoolest üks neid näiteid, kus nägin Langile tüüpilist käitumist – teeme mürtsti ära, küll meie teame, kuidas asi peab olema.

    Mis puudutab selle vaidluse sisu, siis kahjuks on see avalikkuses taandumas seisu – ühed lollid mõlemad. Mulle tundub, et peeglisse vaatamist on siin mõlemil – nii Langil kui ajakirjandusjuhtidel.

    Jah, ajakirjandusjuhid unustasid oma aktsioonides (mis iseenesest olid õigustatud) asja sisust avalikkuse informeerimise ning Lang arvas jälle, et meedia=ajakirjandus ja küll neile lollidele päitsed pähe panen.

    Igaljuhul tundub, et olenemata selle vaidluse lõpust, on see kasuks igaljuhul juba tulnud. Selgitamaks nii meediainimestele, ajakirjanikele, poliitikutele jne sõnavabaduse ja muude asjaga seotud nähtude olemust.

    Pikem ja kaunis nüanssiderohke teema, ehk kunagi tasub artiklina ette võtta 🙂

  3. Post
    Author
  4. Ma pakun, et Lang käitus täpselt nagu nii mina, sina, kui enamus lugejaid oleks käitunud tema asemel. Kui vahet pole kas sa lööd jalaga ukse maha või nikerdad pool päeva muukraudadega, siis lööks ka mina ukse maha. Kusjuures kõige paradoksaalsem on asja juures see, et mida jõhkramalt ta seda teeb, seda rohkem relvi ta meedialt ära võtab.

    Ma mäletan konkreetset vastust kui ühe Äripäeva ajakirjanikuga tuli päevakorda Tallinnas toimuv korruptsioon — Savisaare vägitegudest pole seks kirjutada, sest kõik ju teavad, et ta on kaabakas. Teisisõnu — mida jõhkramalt sa käitud, seda immuunsem sa oled negatiivse meediakajastuse vastu. Ja kuna meil muid kajastusi peale negatiivsete ei eksisteeri, siis tekibki olukord, kus poliitikutega näägeldes muutub ajakirjandus päevast päeva üha hambutumaks.

  5. Aga jah, ma unustasin lõppu lisada, et selle koha pealt olen ma kahe käega nõus — ootamatult sai ajakirjandusjuhid teada, mis tunne on poliitiku nahas olla, keda ajakirjandus iga pisikese kiiruseületamise eest risti lööb. Ma usun, et päeva lõpuks tuleb kogu see avalik diskussioon kasuks kogu ühiskonnale tervikuna, rääkimata osapooltest endist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga