Sportlase identiteet ehk mis juttu sa endale räägid

Raimo Ülavere sportlase coaching Kommenteeri

Maailmas pidavat ühe Havaii saartelt pärit filosoofia kohaselt olema 7 absoluutset tõde. Tõde, mis kehtivad igal ajal ja igas olukorras ja iga inimesega. Ja üks neist kõlab nii: maailm on täpselt selline, nagu sa arvad, et ta on.

Ma pole päris kindel mistahes tõdede absoluutsuses, veel vähem tundub usutav, et kuskil on keegi suutnud mõne lause sisse võtta kogu maailma ja inimese olemuse. Ent omajagu kõrge tõekontsentratsioon tundub selles – maailm on selline, nagu sa arvad, et ta on, olevat. Veel enam, see tundub kehtivat paljuski ka selle kohta, kuidas me näeme ennast sportlasena. Ehk – sa oled sportlasena selline, nagu sa arvad end olevat. Ja paradoksaalselt pole sel tugevat seost sellega, kui kiire sa hetkel oled, kui palju sa trenni teed või kuidas võistlustel läheb. Kuidas nii?

Identideedil puudub seos hetke võimekusega

Tõepoolest, sportlase identiteedil, sellel, kuidas me ennast sportlasena kirjeldame, ei pruugi olla otsest seost sellega, mida me treeningutel või ka võistlustel päriselt saavutame. Neljandaks tulemine võib olla ühe sportlase jaoks kinnitus sellest, et “ma ei saa kunagi poodiumile, sest mul lihtsalt pole nii head lõpukiirendust” ja teise sportlase jaoks “ma olen nii lähedal poodiumile, tegelikult ma olen päris valmis juba, vaja on vaid kannatust ja veidike õnne”. Sündmused, tulemused, numbrid on faktid, tõlgenduse ja tähenduse anname me neile ise. Ja sportlane teeb seda sageli läbi enda identiteedi tunnetuse.

Identiteedi kujundavad uskumused

Kuidas identiteet tekib? Sportlase identiteet on see, kuidas sa mõtled, räägid ja arvad endast kui sportlasest. Identiteet on kogum varasema elu kogemuste ja sündmuste tagajärjel tekkinud uskumustest. Nagu öeldud, sündmused ise pole head ega halvad, nad lihtsalt on asjad, mis on varasemas elus juhtunud. Tähenduse neile anname ikka ise. Ning see, kuidas me tõlgendame ja seome oma identiteediga aasta tähtsaimal võistlusel neljandaks jäämist või vanemate mõju sporditeele või koolis kehalise kasvatuse õpetaja öeldud lauset, on meie endi teha. Ja veelkord – identiteet ei pruugi olla korrelatsioonis praeguste tulemuste ja tegemistega.

“Ma ei ole tippsportlane”

“Ma ei ole tippsportlane, sest ma pole veel õieti midagi saavutanud.” Ent kui sportlane teeb iga päev trenni, saavutab rahvusvahelistel võistlustel kõrgeid kohti, tuuritab mööda maailma erinevatel võistlustel ja elab ning hingab suurvõistlustele saamise, seal tulemuse tegemise nimel, siis on ta … kes? See, kes me arvame ennast olevat, me ka oleme. Kui sa arvad, et sa ikka pole nagu päris väärt poodiumit, olümpiapääset, seda, et teised võiksid meie kohta öelda – tippsportlane või ka lihtsalt tulemust esimese kolmandikku sekka, siis pigem on tõenäoline, et sa seda ka ei saavuta. Ja see on küsimus uskumustest, identiteedist.

Identiteedi probleemid

Kuidas aru saada, et identiteediga on midagi valesti, et sportlasel on n.ö ebaküps identiteet? Mõned näited.

Oluline erinevus enda sisemise ja välise maailma vahel. Ehk kui sportlane enda arvates on absoluutne tipp, ent tulemused ja teised inimesed nii ei arva. Ning ka teistpidi – kui teiste jaoks on sportlane end ammu tõestanud tipptegijana, ent sportlane ise vaevleb sisemistes kõhklustes.

Kui arvamus endast kui sportlasest kõigub tugevasti. Ühel nädalal on tunne, et oled maailma tipus ja teisel nädalal (võib-olla pärast untsu läinud võistlust) oled enda arvates … noh, igaljuhul mitte tõsiseltvõetav sportlane.

Kui jahid enda kunagist identiteeti. Kui oled kunagi, näiteks noorteklassis, olnud tipus, siis võib aastate pärast sama identiteediga sporti naasmine osutuda suureks pettumuseks. Lisakilod ja aastad on teinud oma, ent pea tõrgub seda uskumast. Algab trenni ja enda lõhkumine.

Küpse sportlase identiteet

Kuida siis enda kui sportlase identiteeti mõjutavad uskumused ritta seada – sest muuta ja mõjutada saab ikka ainult asju, millest oled ise teadlik. Ühe, lihtsama ja tegelikult vist ka tõhusaima viisi on pakkunud välja abielupaar ekstriatleet Lesley Patterson ja spordipsühholoog Simon Marshall oma raamatus “The Brave Athlete”. Niisiis, võta pastakas ja paber, siit tuleb küpse sportlase identiteedi test. Alustuseks piidab, kui märgid iga väite taha: “jah” või “ei”.

1. Ma teen trenni.
Mõte on siin see, et raske on olla sportlane, kui sa trenni ei tee. Küsimus pole siin niiväga selles, kui palju jne.
2. Ma ütlen endale, et ma olen (tipp)sportlane.
Saad sa endale käsi südamele pannes öelda, et “ma olen (tipp)sportlane”. Või siis hoopis “ma niisama proovin, vaatan, mis saab”
3. Teised ütlevad mulle, et ma olen (tipp)sportlane.
Kas teised inimesed, eelkõige minu lähedased, teavad, aduvad ja ütlevad, et ma olen sportlane. Ehk milline on minu sportlase kuvand väljaspoole?
4. Ma ei häbene oma sportlikku võimekust ega saavutusi. Ma ei pea ennast teistele tõestama.
Või siis on see jutt tavaliselt pigem – “ma tegelikult olen jube hea, praegu lihtsalt (siia kõlbab misiganes põhjus) ei saanud/tahtnud vms”.
5. Ma ei lange liigsesse enesekriitikasse oma võimekuse ega saavutuste teemal.
“Ei” võid kirjutada siis, kui kaldud ülemäärasesse enesekritiikasse, enda piitsutamisele.
6. Mul on mõistlik tasakaal spordi tegemise ja muude huvide, tegevuste, rollide vahel.
Sport ja sportlase identiteet on ainult üks osa sinu elust. Me oleme ka isad, emad, pojad, tütred, sõbrad, üliõpilased, töötajad, omanikud jne. Kui sinu kui inimese enesehinnang ja väärikus ja enda kui inimese identiteet sõltub ainult spordist, siis on see kaunis riskantne viis elamiseks. “Ei” saad panna ka siis, kui sul pole ühtegi sõpra väljaspool sporti.
7. Kui tulevad tagasilöögid, siis ma reageerin neile moel, mille koht teised ütleksid “mõistlik”.
“Mõistlik” ei ole pidev valikute õigsuses kahtlemine, “oleks pidanud tegema nii” ja “küll ma olen loll” tüüpi mõtlemine. Tagasilöögid löövad meid kõiki rivist välja, küsimus on, mis me nendega edasi teeme?

Ma saan ka aru, väidetele selgeid “jah”-e ja “ei”-sid panna on keeruline. Vastused kipuvad ikka tulema pigem ühele või teisele poolele. Ent kui vastasid ausalt ja vaatad väiteid ja vastuseid, siis peaks ehk veidi saama ka paremini aimu oma sportlase identiteedist: kas see pilt rahuldab sind, kas see on see, millega saad teha parimat tulemust? Millega peaks veel tööd tegema? Ja nii edasi.

Kuidas identiteeti muuta

Kui leidsid mõne väite, millele kirjutasid taha “ei”, siis üks võimalus sinna sisse minna, on kirjutada lahti oma hetke mõtted konkreetse väite teemal. Näiteks nii:
Väide: Ma teen trenni
Minu mõtted ja teod praegu: Teen praegu 2-3 korda nädalas trenni, kokku u 5 tundi nädalas. Treenin peamiselt õhtuti, peale tööd.
Mida endale ütlen (ehk mis nõu annan)? Sellise mahuga pole liiga palju arengut oodata. Ka ehk tasuks mõelda mõnede tehnika trennide hommikupoole nihutamist, mil vaim on värske.
Ideed, mida ette võtan? Hakkan tegema kaks treeningut nädalas, teisipäev ja neljapäev, hommikuti. Eelkõige tehnikaga seotud trennid. Ja tõstan treeeningukordade arvu 4-5 korrale nädalas. Ja mis kõige tähtsam – panen trennid kalendrisse kirja!

Kui soovid, võid põhjana kasutada konkreetsemat vormi, lae alla siit leheküljelt.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga