“Kehv jalg” enne võistlust võib olla hea märk

Raimo Ülavere sportlase coaching Kommenteeri

Milline on tõenäosus, et sa võistluspäeval tunned ennast alati suurepäraselt, postitas Gwen Jorgensen, triatloni Rio olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister mõni aeg tagasi oma instagrami lehel pildi kaaskirjaks.

Jorgenseni lause (aitäh Janikale sellele osutamast) viitab tabavalt teemale, millega ilmselt kõik sportlased on omal moel maadelnud. Ja millega mõni on ehk hakkama saanud ja mõni maadleb jätkuvalt edasi. See teema on emotsioonid ja tunded enne võistlust. Tead küll, mõtted nagu “no täna pole mul üldse jalga” või “kuidagi nõrk on täna olla” või “oh kõhus keerab täiega” või “ei ole täna seda lennukust”. Mõnikord – kardan siiski, et harvemini – on ka mõtted stiilis “oh täna on super minek” või “nii head jalga pole ammu olnud”. Ja mõtetele järgnevad tunded: kõhus päriselt keerabki, vasaku jala vana vigastus hakkab tunda andma, samm tundub kuidagi tönts jne.

Miks need mõtted ja tunded on tähtsad? Sest see on omamoodi kahetsusväärne paradoks, et nendel mõtetel ja tunnetel ei pruugi füüsilise hetkevõimekusega suurt midagi pistmist olla. Ja teisalt võivad nad oluliselt mõjutada võistluse tulemuslikkust.

Tunded on tagajärg

Võib-olla kõigepealt oleks hea teadvustada, et tunded pole head ega halvad, õiged ega valed, sel hetkel kui neid tunda, nad lihtsalt on. Tunded – hea jalg, lendav samm, kõhus keerab, raske minek jne – on tagajärg. Täpsemalt, tunded on sageli emotsioonide, meie mõtete füüsiline tagajärg. Midagi, mida me tunneme oma kehaga. Tunded avalduvad füüsiliselt, alates peopesade higiseks minemisest, pulsi tõusust kuni kehvemal juhul käte ja jalgade värisemiseni (olen näinud inimesi seda stardis tegevat). Ent nagu öeldud, tunded on tagajärg. Tagajärg, millele me oleme andnud tähenduse ja mis mõjutab samas oluliselt meie võimekust sel hetkel. Mis neid tundeid siis käivitab ja kuidas tekib sportlase tulemust mõjutav tähendus?

Emotsioonide ja tunnete erinevus

Emotsioonid pole tunded. Emotsioonid on näiteks ärevus, rõõm, kurbus, üksindus, põnevus, nauding. Ja need sageli käivitavad ka tunded, selle, mida me füüsiliselt tunneme. Ent ka emotsioonid ei teki tühja koha pealt, emotsioone omakorda käivitavad mõtted, need on midagi mis annavad emotsioonidele ja tunnetele tähenduse. Ja siinkohal tulebki mängu see, miks ei pruugi see, mida me enne võistlust tunneme sugugi kokku minna tegeliku hetkevõimekusega.

Me pole emotsioonide ja tunnete ohvrid

Mõtted, kui me neid teadlikult ei suuna, saavad alguse uskumustest. Meie mineviku kogemuste, enesekindluse, eelarvamuste, teadmiste ja veel paljude nähtuste kombinatsioonist. Mis aga väga oluline: me saame neid muuta, me pole oma uskumuste ja mõtete ning sealt tulenevalt ka emotsioonide ohvrid. Samale sündmusele, nähtusele, olukorrale, inimesele saame vaadata erineva nurga alt. Kuidas see päriselus välja näeb?

Magnus Kirdi vaatenurk “raskele jalale”

Mõni aeg tagasi andis Postimehele intervjuu odaviskaja Magnus Kirt. Ja selles igas mõttes väga küpse tippsportlase mõttemaailma avavas intervjuus rääkis ta muuhulgas sellest, mis tunne on paar päeva enne võistlust kergemat trenni teha. “Kui kaks päeva enne tiitlivõistlust on kehv tunne – lähed jooksma ja jalad on rasked – siis pigem näitab see, et keha on vormis”. See on Kirdil kogemuse pealt tekkinud uskumus.

Teine vaatenurk “raskele jalale”

Nüüd aga võtame sama sündmuse – nn raske jala tundega jooks enne võistlust – ja proovime sellele teisest, pigem ehk enamlevinud vaatenurgast läheneda. “Ma olen ala(üle-)treenitud”, “Ma pole taastunud”, “Raske jalg on kehv jalg” ja nii edasi, vastavalt uskumustele. Järgneb üha “tähelepanelikum” enda tunnete uurimine – otse öeldes enda vigade ja kehvade tunnete otsimine. Ning kes otsib, see leiab – jalad lähevad veel raskemaks. Ja võib-olla lisandub veel tunne, et vasaku jala tagareis – see vana vigastus – hakkab ka tunda andma. Ja sellele järgneb – vabandust utreerimise eest, intervjuu ETVs spordireporterile, kus räägitakse enne võistlusi peamiselt vigastustest. Uskumus, mõte, emotsioon, tunne, käitumine. Tagajärjeks võib olla lati alt läbi joostud võistlus.

Vältida endasse ja oma tunnetesse süüvimist

Metoodikaid ja viise, kuidas “kehva jala” tundest enne võistlust lahti saada, on mitmeid ja need peaksid lähtuma konkreetsest inimesest. Kõige levinum esimene samm on aga ehk siiski tähenduse, vaatenurga muutmine. Võib-olla mitte tingimata kohe positiivseks, nagu tundub seda tegevat Kirt (raske jalg tähendab head vormi), piisab ehk esialgu ka neutraliseerimisest: “No tõesti, milline on tõenäosus, et ma tunnen ennast iga võistluse eel suurepäraselt? Ja ma olen kehva jalaga ennegi head võistlust teinud. Ärevus aga tähendab põnevust ning pulsi tõus tähendab, et mu keha valmistub pingutuseks.”

Ning võistluste eel vältida endasse ja oma tunnetesse süüvimist, viia oma tähelepanu endalt ära konkreetse võistluse tegevuseesmärkidele ehk protsessile, kuidas konkreetselt sellel võistlusel hea tulemus teha. See aitab ehk tõenäolisemalt tekitada  objektiivset optimismi, raske jalg enne võistlust võib olla hoopis märk heast vormist.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga