Meeskond on nii tugev kui selle nõrgim lüli? Sorry, see on vale!

Raimo Ülavere meeskond 1 kommentaar

Kirjutasin ajakirja Director palvel tüki meeskonnatööst. Siin ta on:

„Meeskond on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli“. Oled kuulnud? Üha enam tundub mulle, et tänases Eestis see ei kehti. Kahel põhjusel.

Esiteks, meeskond saab olla ainult nii tugev, kui tugev on nõrgim suhe mistahes kahe inimese vahel meeskonnas. Ja teiseks, veelgi tähtsam, Eesti inimesed on paljuski arengukohas, kus väärtustatakse personaalset panust. Kus räägitakse võitjatest ja kus öeldakse: ma olen tubli! Ja mõeldakse, enamasti küll vaikselt, et sina nii tubli pole.

Ühelt poolt on see mõjutatud meie rahvuslikust eripärast – eestlased on keskmisest individualistlikumad. Ja teisalt on see lihtsalt meie praegune arenguetapp.

Julgen väita, et meeskonnatöö Eestis ei parane enne, kui järgmisi seisukohti omaks ei võeta:

·        Individualistlik etapp meeskonnatöö eel on loomulik. Enne ühise „meie“ tekkimist on „mina“ etapp paratamatu ja sellest ei saa üle hüpata. Inimene peab tundma, et ta on üksikisikuna väärtuslik, et ta teeb personaalselt suurepärast tulemust ning et teda ka seepärast tunnustatakse. Kui inimene seda kogenud pole, siis on temaga raske hakata „ühisest meiest“ rääkima.

·        Meeskonnas väike arv inimesi. Eestis toimiv meeskond ei tohi olla suurem kui  4-5 inimest. Suurema arvu korral võib võitmisest huvitatud inimene tunda, et ta massis „lahustub“. Hästi toimivad täna meeskonnad, mis on loodud ühe inimese, n.ö staari ümber, näiteks  Kanepi, Veerpalu, Kanteri tiimid jne. Võrdsetel alustel kokku tulnud meeskonnad on tänagi Eestis olemas, ent nende laiemat levikut piirab eelmainitud personaalse võidu vajadus.

·        Lühike tähtaeg. Eesti edukad meeskonnad on pigem lühema kui pikema tähtajaga. 3-6 kuuline koostöö on ideaalne, pikem perspektiiv võib vähendada koostöötahet – igavik on ajamõõtmena iga inimese jaoks hirmutav.

·        Meeskonna  konkreetne eesmärk. Tuleb leppida, et (vähemalt praegu!) on meeskond eelkõige vahend millegi saavutamiseks, seega – mida konkreetsem on eesmärk, seda parem on koostöö.

Võib-olla ei saa eestlased meeskonnatöö maailmameistriteks (ja võib-olla pole vajalikki). Küll aga on meil mõistlik ära kasutada loomupärast individualistlikku lähenemist, moodustada väikseid, mobiilseid ja ajaliselt põgusaid projektimeeskondi, et tasapisi ja eestlasliku jonniga liikuda järgmisse etappi – kus „mina on tubli“ asemel öeldakse „meie oleme tublid“.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 1

  1. Taaskord väidan, et kogu see jutt liigsest individualismist meeskonnatöös on pehmelt öeldes vale. Proovi ükskõik millisel koosolekul püsti tõusta ja küsida, kes ühe või teise asja tegi kui hakkab nihelemine pihta. Vaid väga harva tõuseb keegi püsti ja ütleb “Mina tegin!”.

    Huvitaval kombel kehtib see nii siis kui teemaks on midagi halba kui ka siis kui teemaks on midagi head. Põhjusi selleks on mitu — eestlane tahab olla “normaalne” ehk mitte silma paista, olla nagu teised. Samuti on eestlane arg ja ei julge võtta vastutust. Kardetakse, et kui halva asja puhul võetakse süü omaks, siis on kogu grupp nagu hagijad tal kallal, veeretades tema õlule kõik oma probleemid ja heade asjade puhul hakatakse teda süüdistama meeskonnavaimu puudumises ja kogu au enesele võtmises. Tagasihoidlikus on ju meil voorus, isegi tööintervjuul ei julgeta rääkida oma saavutustest, vaid aetakse mingit ebamäärast udu: probleem, millest personaliinimesed on piisavalt rääkinud.

    Üldiselt tuleks minu arvates just vastupidi soosida individualismi, sest päeva lõpuks koosneb masin ikkagi hammasratastest ning ei ole mingi amorfne ebamäärane mass. Tähtis on, et iga ratas tunnetaks oma rolli, oma PERSONAALSET vastutust antud ülesande ees ja oma PERSONAALSET vastutust kogu meeskonna ees. Mõte on selles, et kui müüriladuja jõuab laduda kiiremini kui talle ette antakse, siis peab ta ise tundma vajadust minna etteandjatele ajutiselt appi, mitte oodata ja ringi vahtida, kuna suures plaanis võttes on ju tema roll täidetud. Laduja peab ise oma peaga aru saama, et mida rutem müür valmis saab, seda rohkem saavad nad kõik päeva kohta hüvitist.

    Individualismi kärpimine muudab muide ka meeskonna “parandamatuks”, tiim kas töötab või mitte. Aga kui individuaalsust pole peab probleemide korral välja vahetama kogu meeskonna või kulutama uskumatu koguse aega tuvastamiseks mis ja miks on valesti. Üks hea soovitus on siinkohas see, et proovida tekitada selline olukord kus meeskonnaliikmete ISIKLIKUD eesmärgid ühtiksid meeskonna omaga.

    Lõpetuseks: ka 40 kirjale ei kirjutanud alla “Kollektiiv”, vaid 40 inimest. Personaalselt. Omal vastutusel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga