Kes on Eesti Obama? Lihtne küsimus

Raimo Ülavere majandus ja äri 3 kommentaari

Täna üllitus Postimehes minu artikkel, siin ta on:  

7. aprilli New York Times kirjutas, et USA verivärske president Barack Obama on esimese 11 töönädalaga «rääkinud» üles inimeste usu tulevikku. Uuringu järgi on 20 protsendipunkti võrra vähenenud nende ameeriklaste arv, kes arvavad, et majanduses lähevad asjad veel allamäge. Selliseid skeptikuid on alles jäänud vaid kolmandik. Ja tõsiseid uskujaid, kelle arvates hakkab majanduses paremini minema, on juba tubli viiendik, võrreldes seitsme protsendiga jaanuari alguses.

Mis siis on toimunud, kas USA ja maailma majanduses on juba märke paranemisest? Tegelikult mitte. Küsimus on usus, mida Obama on inimestesse erineval moel istutanud, peamiseks töövahendiks rääkimine. 

Seega, inimeste usu ja lootuse taasloomine. Miks see on oluline? Sest majanduse alus on inimeste usk millessegi. Kui piisavalt suur hulk inimesi hakkab uskuma tõusu, siis tõus ka tuleb. Ja vastupidi. Siit tekib küsimus, kes oleks Eestis see inimene, kes oleks võimeline inimeste usku ja lootust üles rääkima? Vaatame järele. 

Peaminister Andrus Ansip. Ehkki armastab rääkida tulevikust ülikindlas kõneviisis ja on vahetus suhtlemises üsna veenev, rõhuvad teda minevikutaagad, tema kalduvus probleeme eitada ja kaugelearenenud oskus musta valgeks rääkida ehk konjunkturism. See kokku on andnud kõva hoobi ka tema tõsiseltvõetavusele. 

Koalitsiooni mitteformaalseks liidriks pürgiv Mart Laar. Tegude ning raskete ja vajalike otsuste mees, nagu loob talle järjekindlalt kuvandit IRLi PR-tiim. Ehkki selles võib ka terake tõtt olla, on Laari ütlemised siiski sedavõrd suure poliitilise koodi all, et isegi kui need oleks tõesed, ei võeta neid piisavalt tõsiselt ning peetaks järjekordseks IRLi katseks kangutada Reformierakonnalt valijaid. Rääkimata sellest, et Laari agenda räägib praegu vaid raskete otsuste tegemise vajalikkusest. Lahti rääkimata on teine pool, tulevikupilt ehk lootuskiir, mis päriselt inimeste usku mõjutaks.

«Igavene teine» Edgar Savisaar. Vähe on Eestis inimesi, kui üldse, kes oleks oma tegudega suutnud inimmasse sedavõrd lõhestada ja üksteisega konflikti ajada. Kui Laari ja Ansipi usutavus on kaheldav, siis Savisaarega on suure osa inimeste jaoks asjad selged – see mees lähtub ainult isiklikest huvidest ning seega ei saa uskuda sõnagi, mida ta räägib. 

Eesti Panga president Andres Lipstok, riigikogu esimees Ene Ergma, mõni minister – Juhan Parts, Jaak Aaviksoo, Jüri Pihl –, ettevõtjate esindajad Toomas Luman, Enn Veskimägi jne. Kardan, et kellelgi neist pole praegu oskusi ja piisaval määral usutavust, et kasvada inimeste jaoks uut lootust sümboliseerivaks suurkujuks.  

President Toomas Hendrik Ilves. On olemas vahendid, oskused ja ka rahva usalduskrediit. Ja sellegipoolest… Tema ülevad sõnad kõlaksid kuidagi … õõnsalt. Proovige kujutada ette olukorda, kus Ilves räägib meid ootavast paremast elust, ning samal päeval näete Ansipit õhtustes «Aktuaalse kaamera» uudistes ütlemas, et lugu on halb ja üha halvemaks läheb. Ühel on käes sõnad ja teisel ka reaalsed hoovad millegi ära tegemiseks. Vähemasti segadust on üksjagu.

Seega, kas tõesti polegi nagu kedagi? Jah ja ei. Tundub tõesti, et Eestile pole kombeks koonduda ühe liidri sõnade ja tegude taha, oleme selleks piisavalt individualistid. Ja teisalt on vastus – ei. Siiani on meid jamadest välja toonud see, mis meid, «eestlase lemmiktoit on teine eestlane» uskujaid, ehk üllatamagi paneb. Meie lootusekiire ja usu tulevikku oleme seni loonud ja loome tõenäoliselt ka tulevikus koos. Seega pole meil vaja uusi messiaid. Meil on vaja aktiivseid inimesi, kes looksid keskkonna selleks, et saaksime kokku tulla ja enda «usu üles rääkida». Selgitan.

Selleks läheme ajas 20 ja veidi enam aastat tagasi, laulva revolutsiooni aegadesse. Kas meil oli üks liider, kelle järel vabaks marssisime? Tagantjärele on mitmed endale seda au üritanud võtta ja mitmetele on seda au üritatud ka panna. Ent tegelikult oli mitu gruppi aktiivseid inimesi, kes lõid rahvale keskkonna enda usu üles rääkimiseks. Meenutagem «Eestimaa laulu» üritust, Rahvarinnet või Kodanike Komiteed. Ning me rääkisime ennast ise vabaks. 

On vähetõenäoline, et meil praegu, keerulistel aegadel, ilmuks kuskilt keegi, meie oma kodukootud Obama, kelle järele joonduksime ja kes meid majandussurutisest välja viib. Pigem tuleb meil üha enam otsida kodanikena võimalusi, kus saaksime kaasa rääkida, midagi ära teha, kus saaksime oma riigi tulevikku mõjutada. Ja kiita ja tunnustada tuleb inimesi, kes loovad meile neid võimalusi.

Niisiis, vastus küsimusele – kes on Eesti Obama? – on lihtne. Mine peegli ette, vaata korraks sinna ja mine siis arvuti taha ning registreeri ennast näiteks «Minu Eesti» mõttetalgutele. See on lähim ja konkreetseim võimalus astuda Obama kingadesse ning teha midagi enda ja riigi heaks. Mitte abstraktselt, vaid ka päriselt. Minul on see tehtud.

Muuseas, kui keegi süüdistab «Minu Eesti» ja teiste samalaadsete ürituste korraldajaid poliitika tegemises, siis … on neil jumala õigus. See on päris poliitika, selline poliitika, milles osalemise üle saab ainult heameelt tunda. 

Autor on üks «Minu Eesti» talgujuhte

 

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 3

  1. Mida Te ‘oppinud olete? “Sest majanduse alus on inimeste usk millessegi.” – majanduse aluseks saab ikka olla tootmine ja tarbimine. Usk tuleviku parandamise suhtes v’oib k”ull soodustada tarbima, kuid ei saa ikka olla majanduse alus.

  2. Post
    Author

    to Janika:
    Vbl on siin väike möödarääkimine. See, et usk millesegi paneb majanduses asjad liikuma, ei tähenda, et ebaolulised on nimetatud tootmine ja tarbimine. Mis on millegi alus, on keeruline ja veidi filosoofiline küsimus ning seepärast on igal inimesel selle kohta isesugune arusaam, tundub mulle.

    Inimesed hakkavad äri tegema, sest nad usuvad, et saavad sellest tulu, rahalist ja/või emotsionaalset. See, kuidas nad seda tegema hakkavad, on juba vägagi tootmise/tarbimise/müügi jne teema.

    Lisan siia lõigu Richard Bransonilt, Virgi asutajalt ja päris suurte rahade liigutajalt, vbl see selgitab veidi veel mõtet, mida soovisin edastada:

    Äri ei ole formaalsus, äri olemus ei seisne võitmises, või kasumis, või müügis, või tehingute tegemises, või mistahes muus asjas, millest äriõpikud räägivad. Äri seisneb asjades, inimestes ja tegevustes, mis lähevad sulle korda. Kui sulle läheb mingi asi nii palju korda, et sa võtad sellega seoses ka mingi tegevuse ette, siis oled sa äris.

  3. To Jaanika: Muuseas, ka nö reaalmajandus sõltub ikkagi ainult usust. Ka raha on käibel tänu sellele, et me usume, et sellel on mingi väärtus (dollar seoti kullastandardist lahti juba aastakümneid tagasi). Rääkimata äridest ja äritehingutest. Kapitalism põhineb ainult usul. Praegune majanduskriis tekkiski ju ainult ja ainult sellest, et usk ja tegelikkus ei läinud kokku. Vastasel juhul ei saaks ka “mulle tekkida”. Sellelpärast ongi tähtis usu taastamine. See ei ole mingi “soft” jutt riigipeade poolt vaid arusaam, et ainult usust tulevikku saab ka rahade ja äride tänapäeva “kattevara” tagasi tulla. Kui inimesed kaotaksid usu USA majandusse ja tahaksid oma dollarid kõik ühel päeval kattevarade vastu vahetada ning välisriigid omalaenud tagasi kutsuda, tuleks silmitsi seista riigi pankorotiga (tegelikult piisaks kui mõned protsendid seda teeksid). Soovitan lugemiseks “Võla impeerium”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga