Ülihea eeldus korralikuks lööminguks

Raimo Ülavere inimene 1 kommentaar

Mõni aasta tagasi intervjueerisin ühe Äripäeva konverentsi raames Baltika suuromanikku ja juhti Meelis Milderit. Teemaks Baltika kannapööre tootmisettevõttest kiirmoe ja jaefirmaks. Mäletatavasti sai Milder ja Baltika toona kõvasti sugeda, kuna ambitsioonikad plaanid 100%liselt tähtaja osas ei täitunud ning investorid ja meedia järasid seda karedat konti tükk aega.

Aga Baltika tuli august välja. Ning mitte lihtsalt välja, vaid ronis kiirelt ka investorite üheks lemmikuks. Tulemused ületasid ootusi ning Milder valiti aasta ärimeheks nii Äripäeva kui teiste majandusega seotud tegelaste poolt. Milder ütles siis intervjuus muuhulgas järgmist: kõige raskem oli siis, kui ettevõtte sees juba teadsid, et läheb paremuse poole. Kõik ümberringi aga surusid veel kõvemini peale.

Pilt Guardiani raamatu teemalisest blogist.

Pilt Guardiani raamatu teemalisest blogist.

Praegu on analoogne olukord ilmselt mitmetes ettevõtetes. Ent raskeim pole seejuures plaanide tegemine ja nende elluviimine, sh koondamine. Raskeim on seejuures jääda inimeseks, seda nii juhil kui töötajal, nii mehhaanikul kui inseneril, nii koondajal kui koondataval. Sest surve inimesele, nii väljast kui organisatsiooni seest, on tugev. Ja nagu teada füüsikast, igale jõule on olemas vastasjõud. Seega on väga kerge vastata süüdistusele süüdistusega, näpuga näitamisele looga tikust käes ja palgist silmas. Konflikt ja halvemal juhul korralik lööming (heal juhul vaid verbaalne, mitte füüsiline) on õhus ning on vaid aja küsimus, kuidas see sealt alla inimeste peale potsatab.

Muutuste puhul on harjutud rääkima nn muutuse tsüklist, ehk etappidest, millest inimene reeglina enne muutuse ära toimumist läbi läheb. Järjekorras on need: eitus, viha, kauplemine, depressioon ning leppimine. Ning tavaliselt räägitakse sellest just töötajate kontekstis – võimalik koondamine paneb inimesed just tollele kirjeldatud tsüklireale. Ent tegelikult teevad sedasama ju läbi ka juhid – koondamisest tulenevate inimeste probleemide (nii isiklike kui firmasiseste) eitus, viha (miks mina pean see paha koondaja olema?), kauplemine (äkki ei pea nii palju koondama?), depressioon (ükskõiksuse ilminguks näiteks nädalavahetusel suure viina sisse keeramine) ja leppimine.

Seega on mõlemalt poolt, nii juhtide kui töötajate poolt ülihead eeldused konfliktideks ja kaitsepositsioonidele asumiseks. Ja nagu ühes varasemas postituses kirjutasin, tähendab kaitsepositsioon võimetust teha loovat tööd, võimetust õppida ning ka võimetust olla empaatiline, emotsionaalselt intelligentne. Kiusatus tõmbuda nurka ning võimalikult vähe inimestega tegeleda on suur. Sest iga kord kui suhtled raskel ajal teise inimesega, on oht saada üle kallatud korraliku solgiga. Veel enam, kuna rünnak on parim kaitse, siis kui peab juba suhtlema ja ebameeldival teemal (nt koondamine), siis parem on seda teha jõupositsioonilt. Saab asja tehtud ja ühele poole…

Ent mis on siis retsept, plaaster haavale? Psühholoog Mare Pork on rääkinud sellisest asjast, nagu totaaltolerants. Las teine inimene olla, nagu ta on, pole mõtet ja pole ka võimalik hakata teda jõuga muutma. Suur osa ettevõtete probleemidest pole praegu inimestes, vaid töös, mida inimesed teevad. Seega, ka koondades, tööd ümber organiseerides ja struktuuri muutes – objekt on töö, selle efektiivsus ja tulemuslikkus. Mitte aga see, kas inimene, juht või töötaja, on hea või halb. Kui selline arusaam oleks mõlemalt poolt aktsepteeritud, oleks inimeseks jäämine ka rasketes olukordades oluliselt lihtsam.

Muuseas, see pole samastus hiljuti maailma parimaks filmiks valitud Ristiisast pärit ütelusega: nothing personal, just business. Minu arust on kõik, mida teeme, vägagi isiklik. Sest kui meil puudub isiklik suhe ja side sellega, mida teeme, meie tööga näiteks, siis teeme seda kiretult ning tuimalt. Teadmine, et ükskõik, mida teeme, teeme seda isiklikest põhjustest lähtuvalt on hea põhjus inimeseks jäämiseks. Ka rasketel aegadel.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 1

  1. Miks on depressiooni m2rgiks “suure viina sisse keeramine”???
    Normaalne terve keskmine eesti mees joob n2dalavahetusel niikuinii keresse liitrise viina v. sellele ekvivalentses koguses alkoholi. (Nooremad muiudgi panevad rattaid, korgijooke ja muid poppe ja noortep2rasedi aineid). Elu eestis on ilma igasuguse koondamisetagi “tavalisele inimesele” piisavalt liitrise viina jagu depressiivne (ja ega tal millekski muuks niikuinii raha pole). Niiet koodnamisdepressiooni koha peale peaks kirjutama v2hemalt 2 liitrist 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga