Miks on juhtidel nii raske tööd delegeerida

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership Kommenteeri

Pole vist vaja kirjeldada, milline näeb välja ülekoormatud juht – töötagu ta organisatsioonis mistahes tasemel, alates eesliini tiimiliidritest kuni tippjuhtideni. Me oleme seda kõik näinud, tõenäoliselt enamus juhtidest ka isiklikult kogenud.

“Mis on need asjad, tegevused, mida ainult sina juhina saad teha?” on minu üks tavapäraseid küsimusi, kui coachingutel olen ära kuulanud juhi jutu sellest, kuidas pidevalt on kiire, kuidas seda ja toda ei jõua teha – ehkki peaks -, ja kuidas ta delegeeriks väga heal meelel, aga et ise tegemine on sageli ikka kindlam ja kiirem ja … Teate küll.

Ja see jutt tundub nii õige ning realistlik. “Selline see juhi (töö)elu ongi,” oleks siinkohal lihtne kaasa ohata. Aga ei ohka. Sest juhi elu ei pea sugugi sarnanema laevukesega tormisel merel, kus kapten peab kõik ise ära tegema, sest tüürimees ja madrus tunduvad olevat pea parandamatud laisklooma eluviisidega olendid.

Ülipopulaarne raamat

Eelmise nädala lõpus võtsin uusti lugeda umbes aasta tagasi leitud raamatu “Courage To Be Disliked”, autoriteks jaapanlased Ichiro Kishimi ja Fumitake Koga. Raamat on jätkuvalt maailmas, eriti Aasias, ülipopulaarne. Ja räägib samas Euroopast pärit filosoofiast, täpsemalt küll inimpsühholoogiast, tuues loetavalt lugeja ette veidi üle saja aasta tagasi suuri tegusi teinud psühholoogi Alfred Adleri vaated inimesele ja elule.

Muuseas, Adler kuulus samasse klubisse Sigmund Freudiga ning kui lisada siia ka Carl Jung, siis peetakse neid nn Suureks Kolmikuks, kes panid aluse tänapäevasele läänemaailma psühholoogiale. Ent hoolimata samast ajastust, ka samadel koosviibimistel ja aruteludel viibimisest olid Adleri vaated üsna radikaalselt Freudist ja Jungist erinevad. Ent kuidas see on seotud delegeerimisega, õigemini sellega, et juhtidel, õigupoolest meil kõigil on sageli nii raske päriselt vastutust delegeerida?

Igal tegevusel on eesmärk

Alustuseks Adleri väide, et igal tegevusel – ka tegevusetusel – on eesmärk. Kui juht ei delegeeri vastutust, siis sellel on alati eesmärk. Mida, tõsi, enamasti, et mitte öelda pea alati, ei teadvustata. Pealispinnal võime tõesti rääkida sellest, et ise teen kiiremini ja kindlamalt (mis sel hetkel võib ka õige tunduda), ent see pole Adleri kinnitusel fundamentaalne põhjus. Meie sügavam eesmärk teiste eest töö ära tegemisel pole kiirus ega ka kindlus paremast tulemusest. Muuseas, põhjus pole sageli ka väheses usalduses ja niruvõitu usus oma inimeste võimekusse.

Põhjus peitub meis endis, mitte teistes

Adler väidab, et üks kaalukamaid põhjuseid, miks on nii raske tööd delegeerida, asub ikka meis endis, mitte meist väljaspool – ajasurves või teistes inimestes. Ja täpsemalt: me ei suuda sageli tööd delegeerida, sest teiste eest ära tegemine annab meile võimaluse tunda ennast parema – kui soovite, ka targema, osavama, kogenenuma inimesena. Ehk lihtsamalt – teiste eest töö ära tegemine teenib juhi enda sügavalt isiklikke eesmärke, mis pole pikas perspektiivis reeglina seotud sellega, et töö saaks paremini tehtud või et tulemus oleks parem. Veel lihtsamalt, ja veidi ka utreerides – teiste eest töö ära tegemine on paljudel juhtudel võimu ja positsiooni ja enda üleoleku näitamine. Päris radikaalne, kas pole? Ent see pole veel kõik.

Julguse puudumine

Miks juhid, ja muidugi mitte ainult juhid, nii teevad? Adleril on siin vastus, mis, igaks juhuks hoiatan ette, paneb ilmselt päris mitmed juhid siinkohal pahameelest turtsatama ja mõtlema: võib-olla, aga mitte minu puhul. Adleri järgi tuleneb võimetus delegeerida tööd ja vastutust julguse puudumisest. Tuleneb ka uskumusest, et inimeste vahelised suhted ongi vertikaalsed – keegi on “parem” ja keegi on “kehvem” ja kui ma olen juhi ametis, siis ma pean olema “parem” (alternatiivne uskumus on, et inimesed on erinevad, aga võrdsed). Ning mõistagi ei taha keegi olla see “kehvem”. Delegeerimine aga tähendab riski kaotada võimalus näida parem, targem, autoriteetsem.

Igalühel on oma ülesanne

Kuidas aga sellest nõiaringist välja tulla, enne kui ülekoormus juhtmeid kokku hakkab ajama või veel hullem, juba ka füüsilisele tervisele mõjuma hakkab? Alustuseks ehk Adleri üks olulisemaid tõdemusi: igalühel on oma ülesanne ja oma vastutus. Ja ei tohi, Adler rõhutab, ei tohi hakata teise inimese käest vastutust ära võtma. Kehtib nii lapsevanemate kohta, kes tahavad koos lastega igapäevaselt koolitükke teha, kui ka juhtide kohta, kes kipuvad oma inimeste eest töid ära tegema. Suur osa probleemidest tuleneb sellest, et me sekkume teiste inimeste ülesannetesse, nende töösse, nende eludesse, ütleb Adler. Iga inimese tööd ja ülesanded ja vastutused tuleb hoida lahus. Kuidas seda teha?

Võtmeküsimus

Ehk kuidas saada kõigepealt aru, mis on juhi töö ja mis on inimese töö? Abiks on ehk küsimus: kes lõppkokkuvõttes saab enda kraesse vastutuse tehtud valikute tagajärjel tulnud lõpptulemuse, nii hea kui ka mitte-nii-hea tulemuse eest? Kui inimene on otsustanud oma tööd kehvasti teha, siis kes selle eest peaks vastutama? Kui juht on oma peas otsustanud, et “küllap ma pean niikuinii jälle üle tegema” või “teen parem ise ära, siis on tehtud”, siis kes lõppkokkuvõttes vastutab? Ja kes tegelikult peaks vastutama?

Tõsi, vastutamine pole sugugi kerge asi ja mõnikord ohkavad inimesed rahulolevalt, kui juht neilt koorma enda kanda võtab. Ent see ei tähenda, et see õige oleks, ei juhi, inimeste ega ka tulemuse vaates. Ja see, kuidas tekib inimestel üldse julgus vastutust võtta, on juba omaette jutt edaspidiseks.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga