Lapse silmades on põhjus

Raimo Ülavere inimene 5 kommentaari

Ühes varasemas postituses kirjutasin sellest, mida on vaja teha, et inimene hakkaks midagi (vabatahtlikult) tegema. Täna, hetkel tundub mulle hoopis olulisem küsimus, miks me juba teeme neid asju, mida me teeme? Ja miks teeme neid edasi, isegi kui teame, et see teeb kellelegi haiget või ei aita kuidagi kaasa sinu enda paremaks saamisele.

Ma ei taha kalduda padufilosoofiasse ja hakata rääkima elu mõttest. Vähemasti mitte abstraktsionismina. Elu-mõtte-otsing kõlab veidi nagu mõni sketsh Monty Pythoni unustamatust filmist The Holy Grail, kus minnakse uljalt ja montypythonlikult Püha Graali otsima. Juba teekonna eesmärk ise on absurd, seda enam on seda teekond ise. Soovitan vaadata!

Aga tagasi tegemiste põhjuste juurde. Mulle tundub, et mõnetine järelemõtlemine ja heal juhul ka enda jaoks põhjuse sõnastamine on see, mis aitab meil vähemasti ära tunda tegevusi, millega me teiste vabadusi ja kasvu riivame. Ning kindlasti aitab põhjustest teadlik olemine püsida paremini rajal.

Toon näite. Olete te vaadanud vastsündinud lapse silmadesse? Lapsevanemad on seda loomulikult teinud. Ning sealt on, vähemasti minu jaoks, vaadanud vastu minu elu üks tähtsaimaid põhjusi, miks ma midagi teen. Muidugi ei saa kõike tegevusi taandada ühele põhjusele, me oleme piisavalt keerukad ja komplekssed ning ka võimekad, et suuta joosta samaaegselt mitme põhjuse pärast (tõsi, räägitakse, et mehed suudavad loendada ainult stiilis: 1,2, palju :-)). Küll aga lähtuvad paljud põhjused siiski mõnest suurest: märksõnadena näiteks pere, lapsed. Ja loomulikult sina ise. Niisiis, mis on sinu põhjus(ed) selleks, et teha just neid asju, nagu sa parajasti teed? Aga kui peaksid need kirja panema?

Ja veel üks asi. Tunnistan, et tegelikult on eelnev jutt ikkagi veidi abstraktne. Sest päriselt hakkame oma olulistest põhjustest mõtlema tavaliselt ainult siis, kui oleme hädas. Kui oleme segaduses, kui tunneme, et oleme kitsikuses, kui tunneme, et nii nagu siiani tulime, enam edasi minna ei saa. Ja tavaliselt tuleb see surve väljastpoolt meid endid – kaotatud töökoht, sassi läinud inimsuhted, muu oluline sündmus (viimane võib olla ka väga positiivne – näiteks lapse sünd). Harva, kui suudame ennast ise mõelda olukorda, mis nõuab oma oluliste põhjuste selgitamist. Aga võimatu see pole. Kasvõi kellegi teise inimese abiga. Igaljuhul tasub üritamist… No mis pagana pärast ma seda teen?

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 5

  1. 1. P6hjustest – “sest peab”
    2. miks peaks keegi midagi vabatahtlikult tegema? Pole ju vahet kas laps peseb hmabaid sundides v. vabatahtlikult – oluline on tulemus – pestud hambad.

  2. Laste puhul on kindlasti asju, mida “peab” tegema. Kuid tundub, et mida vanemaks, seda vähem on neid “peab” asju. Ning hea on ka mõleda, et täiskasvanud inimesena ei “pea” tegema mitte midagi. Kõik (või peaaegu kõik) on enda tehtud valikute tulemus.

    PS aitähh!

  3. Pingback: Valus oli. Seepärast kirjutan sedasi. « Mindsweeper

  4. Noo… täiskasvanud inimene (ma pean siin silmas normaalset inimest, mitte mingit luuserit) “peab” samamoodi. Vastutustundlik t2iskasvanud inimene peab sigitama 3 last, et tagada riigi/rahva allespysimine, peab rygama tööd, et neid lapsi ylal pidada ja (yli)koolitada, peab lastest Inimesed kasvatama. Selle k6ige k2igus peab ennast mitte masendusest p6hja jooma, 2ra tapma v6i muul viisil alla andma. Soovitavalt peaks veel sporti tegema, et mitte 50neselt karku nurka visata. Vastutustundliku t2sikasvanu elu on 22rmiselt kitsas koridor keeldude ja yhiskondlike ootuste vahel, kus valida on v2ga v2he. V6id n2iteks valida, kas v6tad eluasemelaenu SEBist v. Hansast, kas annad lapsele Zen v. Zorro kon6nekaardi – erlist vahet pole kummalgi juhul.

Vasta raimo ülavere-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga