Kaugtöö ja inimeste hakkama saamine tundub olevat jätkuvalt kerge peavalu juhtidele. Ent ehkki peavalu võib olla isegi õigustatud, pole selle põhjus kaugeltki see, mida arvatakse.
Võib-olla me läheneme sootuks valest otsast. Kõige tõsisem probleem pole päris paljude inimeste jaoks see, et nad ei saa tööga hakkama. Pole isegi ehk veel see, et inimesed ei saa füüsiliselt kokku ja distantsilt on keerulisem tegeleda inimeste vaheliste suhetega. Rääkimata kuuluvustundega seotud temaatikale. Ent päris paljude jaoks on tõsine probleem see, et nad töötavad üle – nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Võib-olla on see teema, millele juhid peaksid enam mõtlema. Ja mitte ainult mõtlema, vaid ka reaalselt midagi tegema.
Faktid kaugtöö mõjust
Räägime kõigepealt faktidest ehk sellest, mida me kodus töötavate inimeste kohta teame. Ehk mida ütleb uuring (ja mitte ainult meie enda uskumused). Selle aasta augustis avaldasid London Business Schooli teadlased uuringu, kuidas muutus kevadise eriolukorra ajal nn teadmustöötajate töö ja võrdlesid tulemusi 2013. aastal sama uuringu tulemustega. Teadmustöötaja on inimene, kes on oma valdkonna spetsialist, teeb ise otsuseid oma töö ja aja üle ja kelle tööd on tegelikult üsna keeruline mõõta (vastupidiselt nt ehitajale või telefonimüüjale). Ehk päris suur osa kodus töötavatest inimestest on just teadmustöötajad. Muuseas, üks asi veel – uuringu tulemused tulenesid mitte sellest, mida inimesed ütlesid, et nad teevad, vaid reaalselt võeti lahti nende kalendrid ja see, mida nad päriselt tegid. Niisiis, faktid.
- Kodus töötamine kasvatas oluliselt tähelepanu nendele teemadele, mida inimesed pidasid töö mõttes tähtsaks. 12% võrra vähenes osalemine suurtel ja üldistel koosolekutel ning 9% võrra kasvas suhtlus klientide ja väliste partneritega.
- Kodus töötamine kasvatas oluliselt vastutust oma ajakasutuse üle. Tööga ja tööajaga seotud otsuste arv kasvas uuringu väitel 50%!
- Töö tähendus kasvas hüppeliselt ehk inimesed hakkasid omal tööl nägema suuremat väärtust kui enne. Nn tüütute, väsitavate tegevuste maht vähenes 27%-lt 12%-le.
Ehk lühidalt: kodus töötamisel olid selgelt positiivsed mõjud teadmustöötaja tulemuslikkusele, vähemasti lühiajalises vaates. Ja jah, eksperdid leidsid, et kohustuslik kodus töötamine tõi kaasa ka väljakutseid – eelkõige kuuluvustunde ning pikaajalise isikliku arengu kontekstis. Ent probleemide hulgas polnud kusagil märgitud seda, nagu ei saaks inimesed kodus töötamisega hakkama või veel enam, ei viitsiks või ei tahaks tööd teha. Seega veel endiselt mõnede juhtide seas levinud sarnasel hirmul pole faktilist kinnitust, otse öeldes on see juhi enda, mitte inimeste probleem.
Teema – inimeste ületöötmine
Küll aga on pigem tajutav teema ehk hoopis see, et mitmed inimesed töötavad üle. Kas kohusetundest, motivatsiooni kasvust (vastutus ja tähendus ning nende kasv on väga tugevad motivaatorid) või haaratavusest – see kõik on ikkagi veel üsna uus ja värske ja … põnev!
Muidugi oleks siin lihtne (ja samas kasutu ning vaid paberi peal kenasti kõlav) lahendus panna juhtidele südamele, et nad aitaks hoida inimestel töö ja eraelu lahus. Ent see pole võimalik ja pealegi on see 19. sajandi tehaste juhtimisest pärit mõtteviis, mis ei lähe kuidagi kokku 21. sajandi teadmustöötaja päris eluga. Kuidas ja mida peaks juht siis tegema? Pakun mõned teemad.
- Selgemad kokkulepped tulemuste suhtes ning vähem kontrolli tegevuste üle. Kui visioon/tulemus on kokku lepitud, siis edasi on töötaja asi mõelda, millal ja kuidas see ära teha. Ja muidugi siis ka ära teha. Ülemäärast n.ö pistelist kontrolli, isegi kui see on looritatud “ma lihtsalt küsin” tegevuse alla, pole vaja.
- Mitte lugeda tagumikutunde. Ehkki see tundub nii elementaarne, kordan seda siiski. Sest meil kõigil on suur kiusatus endiselt ja jätkuvalt mõõta inimeste tööd selle järgi, mitu tundi nad töötavad. Ja veel enam, paljudel meist on ka suur kiusatus ka tagumiktunde heroiseerida, teatades uhkelt ja tähtsalt, et töötan 60-70 tundi nädalas. See inimene väärib kaastunnet, mitte imetlust.
- Julgustada oma töötajaid veel enam võtma vastutust oma aja ja prioriteetide eest. Ja eeldada seejuures, et inimesel on ka teisi prioriteete peale töö. Keset päeva trenni/jalutuskäigu tegemine on okei – ja mitte lihtsalt okei, seda võiks ka ettevaatlikult nõuda. Sest see hoiab töötaja pea ja keha korraga korras. Söömine, lapsed, aeg iseendale, partnerile jne – see kõik on tähtis.
Kuidas ja millal peaks juht neist teemadest juttu tegema? Väike vihje. Eespool nimetet uuring kinnitas – enamikus organisatsioonides on kodus töötamine hüppeliselt suurendanud regulaarsete üks-ühele vestluste tegemise aktiivsust ja kaalukust. See on kindlasti toimunud ka Eestis.
