Maailm muutub ja pole pole kunagi enam endine. Ja ta muutub kiiremini kui kunagi varem. Mina, meie peame muutuma. Seega, muutu või sure. Ja nii edasi.
Tuleb tuttav? Tõenäoliselt. Me kuuleme ja loeme seda pea iga päev. Ja see on üks tobedamaid ja samas kahjulikumaid jutte, mida me uskuda saame.
Kaks põhjust, miks ma nii arvan.
Tekitame endale ärevust
Esiteks, me tekitame neid jutte levitades ja neid uskudes endale asjatult ärevust. Muutuste vältimatuse juttu kohtame enim kahes kohas: esimesena meenuvad poliitikud ja juhid, kes kipuvad paisutama võimalikke ohte ja muutuse vajadust selleks, et tekitatud ärevuse tagajärjel inimesed teeksid valiku nende taha joonduda. Ning peaks neid siis oma teenäitajaks ja tuletoojaks ja annaks neile oma raha, mõjuvõimu vms.
Ja poliitkute ja juhtide järel tulevad koolitajad, juhtimisgurud, koolitusfirmad, teadmamehed-naised, raamatud jne. Mõte on sama – tekitada ärevust, et kui sa nüüd midagi kohe ette ei võta, siis sured. Kusjuures, eriti popp on praegu rääkida sellest, kuidas sa pead muutuma … iseendaks. Sest maailm pöörleb üha kiiremini. Ja kui sa nüüd kohe ei muutu selleks, kes sa PÄRISELT oled, siis…
Kiirkorras ravi
Ja muidugi, volá, on kohe ka pakkuda uus teooria, uus koolitus, uus “mõtteviis”, mis ravib kiirkorras kõik või vähemasti enamiku probleemidest. Nii on läbi ajaloo müüdud teaduslikku juhtimist (lihtsustatult “piits ja präänik” süsteem juhtimises), coachingut, arenguvestlusi, meeskonna rolle, erinevaid juhtimismudeleid ja lugematu arv eneseabijutte. Üks ägedam kui teine ja üks suuremate lubadustega igaveseks õnneks kui teine. Kõik on kena, kuni tuleb uus teooria.
Väidete ja vajaduse olematu seos
Ehk lühidalt – ise genereerime ja ise laseme endale ka pähe istutada mõtte, et kui ma kohe radikaalselt ei muutu, siis on minuga kõik. Kas kaudses või mõnikord, hoidku jumal, ka otseses mõttes. Tõestades seda juttu muuhulgas Darwini evolutsiooniteooria, arvutikiipide mahtude eksponentsiaalse kasvu või tont-teab-mis-käibefraasiga. Seos nende “faktide” ja konkreetse inimese muutuse vajaduse vahel on muidugi nulli lähedane. Tagajärg on selge – kiire ja ärevus asub ainult inimese peas, mitte kusagil mujal ja kõige kiirem on ikka inimesel, kes kordab järjepidevalt endale ja teistele, et tal on kiire. Nii hakkame ise ärevust taastootma, ennast piitsutama ja vahest ka haletsema ja ühelt eneseabi või juhtimise kursuselt teisele hüppama.
Mõned asjad ei muutu
Ja teine põhjus “muutu või sure” juttude absurdsuseks on sootuks lihtsam – mõned asjad ikka ei muutu ka. Või vähemasti ei muutu nii kiiresti. Ehkki keskkond meie ümber tõesti muutub, siis inimestena, see kuidas me käitume, kuidas meid mõjutavad emotsioonid, mis meid motiveerib ja demotiveerib, inimsuhted ja nii edasi… me oleme üsna püsivad olendid. Piltlikult öeldes meie pikkus, tänu toidu ja muu keskkonna paranemisele, muutub kiiremini kui meie pea sisu.
Mis tähendab ka, et on erakordselt ebatõenäoline, et inimeste, sh ka enda juhtimise uus haip tühistab täiega kõik eelneva ja me peame hakkama sajaga uues suunas põrutama. Jah, me saame tänu teadusele üha uusi fakte teada sellest, kuidas me inimestena toimime, kuidas toimivad organisatsioonid, meeskonnad. Ent maailm on sedavõrd kirju, et kinnitada ühe kindla mõtteviisi või mudeli või teooria või juhtimisviisi, olgu selleks coachiv või empaatiline või sõjaväe tüüpi või tehnokraatlik juhtimine – ülimuslikkust on pehmelt öeldes jabur. Pealegi, iga teooria jõuab praktikas äärmusesse viiduna absurdi.
Mitte muutumine kui ellujäämise eeldus
Me ei sure, kui me kohe ei muutu. Veel enam – mõnikord on ellu jäämise eelduseks see, et me ei muutu, ei lase ennast voolul kaasa viia.
Võib-olla on mõistlikum kultiveerida endas ja ka teistes uskumust, et liblika kombel uute moevoolude järel hüplemine, muuseas, nagu ka pikaajaline paigaljooks, on lihtsalt emotsionaalselt ja ka füüsiliselt kurnav. Nii endale kui teistele inimestele. Tõsi, püüdlus vahelduse, edasimineku järele on meisse inimestena sisse kirjutatud. Lihtsalt tuleks ehk valida mõistlikum tempo, teha nii, et valikuid oleks vähem (ma ei räägi, et üldse ei peaks valikuid olema) ja et neid see-eest ka pikemalt järgiks. Ja mis kõige olulisem – mitte genereerida ise ja lasta teistel endale sisendada, et kui ma kohe ei muutu, siis suren. Ei sure. Meis kõigis on peidus palju enam visadust ja püsivust ja elujõudu, kui hetkel välja võib paista.
