See hämmastab meid üha uuesti ja uuesti. Kuidas ikkagi on võimalik, et muidu täitsa toreda ja sõbralikuna tundunud inimesest saab pärast juhiks saamist… noh, ütleme siis viisakalt jupijumal. Et mitte pisut krõbedamalt öelda.
Kaunis suur kiusatus on sellistel puhkudel öelda, et küllap see inimene on ikka algusest peale selline …(täida lünk sobiva sõnaga) olnud. Me lihtsalt pole seda tähele pannud. Veel enam ja veel suurem kiusatus on aga öelda, et midagi pole teha, inimesed ongi sellised: omakasupüüdlikud, kadedad, võimuahned, tänamatud, argpükslikud, silmakirjalikud. Kes vähem, kes rohkem. Ja et lihtsalt võim toob selle selgemalt välja. Ja… me paneme nii arvates suurelt mööda. See on vaid uskumus, mida on meisse tampinud nn edukultuur, hedonistlik ja enesekeskne “mina ise olen kõige tähtsam”-hoiaku jutlustamine ja lõputu hulk lugusid sellest, kuidas edu saavutab ikka kellegi teiste arvelt. Vähemasti ütleb nii Rutger Bregman raamatus Humankind, minu sellesuvises lemmikraamatus.
Makjavellilik maailm
Kui me räägime võimust ja sellest, mida võim (mida ju juhiks saades me kaasa saame) inimesega teeb, siis ei saa me mööda Machiavellist. Mehest, kes 1513. aasta talvel, pärast väidetavalt järjekordselt pikale veninud õhtut kõrtsis, hakkas kirjutama pamfletti pealkirjaga Prints. Sellest sai raamat, mida öölambi valgel lugesid Louis XIV, Stalin, von Bismarck, Napoleon, Churchill, Mussolini ja muidugi Hitler.
Machiavelli kirjeldatud filosoofia suurim pluss on see, et see on reaalselt teostatav. Kui sa tahad võimu, siis pead seda võtma. Sa pead olema häbitu
ja mitte laskma ennast kõigutada moraalist või eetikast. Eesmärk pühitseb abinõu. Ja kui sa enda eest hoolt ei kanna, siis talluvad teised sind jalge alla. Kui aga keegi teeb sulle head, ära lase end lollitada – seal on mängus omakasu.
Makvavellisim on väga levinud, me kohtame sellest tõukunud ütlusi pea iga päev. Rääkimata filmidest, raamatutest, mis on kantud samadest põhimõtetest. Ja see kõik on nii levinud, et tekib üldse kellelgi kahtlust, et kas see ka tõele vastab? Kas sellest, et saada juhiks, et sind valitaks võimu juurde ja et sa seal püsiks, peab tõesti häbitult valetama ja petma? Ehk mida ütleb selle kohta teadus.
Juhtideks valime sõbralikke inimesi
USA psühholoogi Dacher Keltneri peetakse makjavellismi juhtivaks asjatundjaks. Kuna suur osa inimestest tundus olevat väga nõus sellega, mida Machiavelli inimese loomuse ja võimu seoste kohta kirjutas, siis otsustas ta selle panna teaduslikult testimisele. Ja ta pettus. Tehes mitmeid eksperimente, kus inimestel, erinevatel kogukondadel lasti erinevates olukordades endale ise juhte valida, nägi ta kiiresti ja selgelt trendi: võimupositsioonile valisid inimesed tavaliselt inimese, kes oli sõbralikuim ja empaatilisim. Kui keegi hakkas mölakana käituma, siis lükati ta lihtsalt kogukonnast välja. Muuseas, see läheb väga kokku sellega, mida on rääkinud ajaloolased meie eellaste kohta, ajastustest enne kuningaid, türanne, ainujumalaid.
Aga minu Boss? Ta on ju…
Oot-oot, kuidas siis nii, äkki see professor tuleks korra meie juurde ja vaataks meie Bossi? tekib ehk nii mõnelgi küsimus. See sõbralikkuse jutt ei lähe kuidagi kokku sellega, mida mitmed meist iga päev peavad oma juhi poolt taluma. Keltneril on aga vastus olemas: jah, loomupäraselt on meil inimestena kalduvus valida enda juhiks sõbralikke inimesi. Ent see, mis juhtub siis, kui inimene võimule saab, on sootuks teine jutt. Mida siis teeb võim inimesega?
Et seda teada saada, tegi Keltner hulk eksperimente. Näiteks ühes eksperimendis jagati inimesed 3stesse meeskondadesse ja iga meeskond valis omale juhi. Ning siis anti meeskonnale pärast igava ülesande täitmist (juhi töö oli utsitada) 5 küpsist. Kõik meeskonnad jätsid 1 küpsise söömata ja peaaegu kõikide meeskondade puhul sõi 4nda küpsise ära…õigesti arvasid, juht.
BMW juhid olid kõige kehvemad
Veel kõnekam oli eksperiment, kus inimestel paluti sõita autoga. Esimeses grupis sõideti vana Mitshubishi ja Ford Pintoga. Teises grupis aga Mercedes, BMW. Mõlema grupis sõitjad pidid aga teed andma teed ületavale jalakäijale. Kui esimeses grupis peatusid kõik osalenud, siis teises grupis ligi pool ehk 45% juhtidest teed ei andnud. Ainus erinevus gruppide vahel oli autode vanus ja mark. Muuseas, eriti kehvad teeandjad olid BMWde juhid, ütlesid eksperimendi tegijad.
Kadunud häbitunne
Mis siis inimestega juhtus? Mitmeid asju. Millest teadlaste sõnul kõige mõjusam oli… häbitunde kadumine. Ehk võimu maitsta saanud inimestel kipub kahanema see inimkonnale ainulaadne omadus: võime tunda piinlikkust. Meil pole enam (nii) häbi, meid ei kõiguta moraali või eetikanormid, teiste inimeste pahameel meie tegude üle ei pane meid punastama. Ja see kõik kipub ajaga võimenduma ning iga järgmine sarnane tegu lahustab häbitunnet veelgi. Kuni pärast mölaka või tavalise petise kombel käitumist me ise ei saa arugi, et me midagi valesti (loe: häbiväärset) oleme teinud. Muuseas, üks teadlane võrdles võimuga kaasnenud muutusi ajukahjustusega.
Sarnaseid eksperimente on tehtud muidugi veel ja päris suures koguses. Ja need kõik kipuvad lõppema tõdemuse ja järeldusega: inimesed on olemuselt ilusad ja head. Me ei ole enesekesksed, silmakirjalikud ja oleme jätkuvalt valmis teiste inimeste nimel n.ö astuma ekstra kilomeetri, mõnikord, ekstreemsemates oludes panema mängu ka oma elu. Inimene ei ole inimesele hunt ehk kuulus vana-Rooma sentents homo homini lupus est ei kehti. Ent see kõik on tõsi seni, kuni me saame võimu maitsta.
Võimu korrumpeerumine pole paratamatus
Kas võimule saanud inimese korrumpeerumine on paratamatu? Ei ole. Kui sellest riskist juhina teadlik olla ja endale regulaarne adekvaatne tagasiside korraldada. Ja seda tagasisidet ka tegevustes arvestada (mis on võib-olla juhi jaoks ehk raskemaid väljakutseid üldse). Ning võib-olla on juhina ikkagi aeg-ajalt hea enda käest küsida: kas ma mitte liiga kauaks pole siia istuma jäänud? Arvestades juhi töö peamist eesmärki ehk tulemust (st mitte enda heaolu). Sagedamini kui mitte võib õige vastus kohale jõuda liiga hilja.
