Kui tundub, et meie valikud ja võimalused muutuvad üha ahtamaks, siis seda olulisemaks muutub võimsaim vahend pinge ja stressi olukordades toime tulemuseks. See on oma tähelepanu juhtimine.
Meil on peale pandud liikumispiirangud. Me ei saa kontorisse tööle minna. Me ei saa lastega mänguplatsile minna. Olümpiamängud lükati edasi. Kõigi võistluste, enamike harrastuste, hobide võimalused kahanesid olematuks. Ja päris mitmel meist pole tööd, mida teha. Kõik tööd pole kaugtööna tehtavad. Ja piirangud, tegevusetus, sihi kadumine, õigemini võimaluste ja perspektiivi kadumine ja olemise tähendusetus võib hakata ajudele. Pehmelt öeldes.
Hetkel on kontroll meid ümbritseva keskkonna ümber järsult ja oluliselt vähenenud, et mitte öelda kadunud. Ent ära pole kadunud meie jaoks inimestena tähtsaim töövahend – see, kuhu ja millele me oma tähelepanu viime. Sest seal, kus on tähelepanu, on ka energia. Muidugi on hea siia otsa veidi klisheelikult nentida, et pole mõtet rääkida sellest, mida me teha ei saa ja rohkem rääkida sellest, mida teha saame. Ja muidugi – ikka positiivselt tuleb ju mõelda! Kõik õige. Ainult, et meie pea ei kipu nende soovituste järgi käituma. Miks? Ja mida siis teha?
Tähelepanu mõju konkurentsitult suurim
Tähelepanu on meie kõige olulisem vahend pinge olukorras toime tulemiseks, selle mõju meie tegevusele ja tulemuslikkusele on konkurentsitult kõige suurem. Kõik muu tuleb pärast seda. Ning mõistagi, rahulikel aegadel tundub meile, et meie võime tähelepanu keskendada on erakordselt suur – piisab vaid tahtest. Ent ehkki isegi see ei vasta tõele – ei piisa ka rahuaegadel ainult tahtmisest – siis pinge olukorras kahaneb meie võimekus tähelepanu keskenduda hüppeliselt. See on meie suurim piiraja, nagu ütleksid treenerid.
Töömälu võimekus kukub kolinaga
Tõlkides eelmisi lauseid konteksti – kui keskkond meie ümber muutub järsult, kui tööd pole, kui töö on radikaalselt teistsugune, kui ära on kadunud siht ja tähendus, siis saabub pinge. Meie töömälu, mõistuse – see, mis analüüsib olukorda ja teeb plaane – võimekus kukub kolinaga. Ning ahviaju, emotsioonidega tegelev keskus, võtab üha enam juhtimist üle. Ning seda kukkumist kiirendab see, kui me proovime tähelepanu jagada korraga mitme teema, mitme asja vahel. Muuseas, kukkumine sarnaneb rohkem kaljult kukkumise kui lauge laskumisega Lamekalt (väljaspoolt Tallinnat lugejatele: see on üks “mägi” Tallinnas Nõmme metsas). (jätkub pärast reklaami)
Ahviaju ei püsi olevikus
Suurim häda töömälu vähenemise ja ahviaju mõju kasvamisega on see, et see viimane ei taha püsida olevikus, ei taha hoida tähelepanu sellel tegevusel, mis just käsil. Ahviajule meeldib pigem viia tähelepanu minevikule – kahetsemisele – või siis tulevikku – muretsemisele. Seal, kus on tähelepanu, seal on energia – ehk kui me vaatame tagasi ja kahetseme, siis me päris kindlasti ka leiame sealt asju, mida kahetseda, millega ennast piitsutada. Ja muretseda tuleviku pärast oskame me ka kõik. Sageli võtavad kahetsemine ja muretsemine vormi kahel moel: “vaene mina” ehk ohvri identiteet või siis “paha inimene” ehk keegi teine on süüdi.
Isetäituvad ennustused
Nendest kipub alguse saame negatiivsed isetäituvad ennustused, emotsionaalne allakäigu spiraal. Meie keha ja pea lähevad sünkroonist välja ja me panustame vaid miinimumiga sellest, milleks me tegelikult oleks võimelised. Me hakkame tusatsema, turtsuma, mossitama, teistele nähvama, kättemaksu hauduma, muutume pahuraks tujurikkujaks. Seda näeme sageli laste pealt, ent me ise, täiskasvanud, teeme seda sagedamini kui ise arvame. Muidugi on see seisund pehmelt öeldes takistav, see võib viia tegevuse hangumiseni.
Duaalne fookus
Kuidas oma tähelepanu pinge olukorras juhtida? Ceri Evans, Uus-Meremaalt pärit spordipsühholoog pakub välja järgmise mõtte. Alustuseks – kumb on tähtsam, kas teravdatud tähelepanu konkreetsele tegevusele või terviku, meeskonna, konteksti, keskkonna tähelepanu all hoidmine? Vastus on… et mõlemad on tähtsad. Evans nimetab seda duaalne fookus. Kui me ei suuda hoida tähelepanu konkreetsel tegevusel, siis me ei tee seda hästi. Kui me aga ei taju konteksti, siis me võime teha küll hirmus hästi, aga olukorra jaoks täiesti vale tegevust.
Kus mu tähelepanu hetkel on?
Niisiis on esimene võtmeküsimus: kus mu tähelepanu hetkel on? Ja vastus peaks olema üks kahest: ma kas olen keskendunud konkreetsele tegevusele (kitsas fookus) või konteksti tajumisele (lai fookus). Mõlemat, mitut asja korraga ei saa (Ja muuseas, iga tund Delfi uudiste kerimine ja lugemine sellest, kuidas Itaalias või Hispaanias kriis areneb või mis parajasti Facebookis toimub, EI OLE lai fookus, need uudised ja jutud ei puuduta konkreetse inimese, minu või Sinu elu otseselt tõenäoliselt kuidagi). Ja üks lihtne idee veel – meie tähelepanu kipub suurema tõenäosusega olema seal, mida me näeme, mida me vaatame.
Mõistus, töömälu on lineaarne, erinevalt ahviajust. Ta suudab hoida tähelepanu all ühte asja korraga. Duaalne fookus eeldab seega regulaarset kitsa fookuse ja laia fookuse vaheldumist. Võti on tähelepanu teadlikus liigutamises kitsa, tegevusele suunatud fookuse ja laia, konteksti tajumisele suunatud fookuse vahel. Kuidas seda teha?
Suurim abivahend – planeerimine
Esimene ja suurim abivahend on planeerimine. Päevaplaan, kindel päevarütm, tegevused kalendris (NB! Mitte to-do nimekiri, selle kipub elu praegu ümber lükkama). Ja iga päeva, nädalat (pikemalt on hetkel ehk raske planeerida) alustada koosolekust iseendaga – mida ja millal ma täna teen. Ning jälgida, et seal oleks sees aeg/tegevus konteksti korjamiseks ja et saaks ka kindla aja hoida tähelepanu konkreetsel tegevusel. Olla täiega kohal. Ja hoida, kui vaja, ka jõuga plaanist kinni. Kui vaja, teha järgmine kord, järgmine päev parem plaan.
Kordan, tegevused on tegijatel kalendris. Teadliku tähelepanu suunamise suurim vaenlane on usk, et vaid piisab, kui ma tahan. Pinge all vajame me kõik selleks abivahendeid – alates kalendrist ja päevaplaanist kuni segajate, kellade, vilede, pidevalt sisse pressiva uudistevoo tasalülitamiseni.
