Rääkisin eile kahe ettevõtjaga, kellest üks “võtab rahulikult ja vaatab mis saab, ehk riik tuleb ka appi” ja teisel oli õhtuks selja taga pikk ja jätkuv tööpäev täis otsuseid.
Kui ma peaksin tegema panuseid, kumma äri pärast kriisi kiiremini edasi läheb – kui muidugi üldse läheb – siis pigem panustaksin teisele ettevõtjale. Kusjuures minu hinnang jääb samaks hoolimata sellest, et ma detailides ei tea, mis otsuseid juht vastu võtab. Kuidas nii?
Erinevalt levinud arusaamast ei ole inimese esimene automaatne reaktsioon rünnakule valik võitle või põgene. Esimene reaktsioon on passiivsus, kangestumine. Ja see on ka tavapäraselt enim levinud käitumisviis, mida kohtame nii spordis, äris, elus. Me tõmbume tagasi. Abiks “Tark ei torma” ja “7 korda mõõda, üks kord lõika” ja need muud vanasõnad. Ent kangestumine on samaväärne ja sageli sama tulemusega tegevus, nagu hiirel mao ees pikali viskamine ja surnu teesklemine.
Ärid vajumas vee alla
Hetkel on Eesti ja Euroopa ja maailm täis ettevõtjaid, juhte, kelle ärid vajuvad nende silme all vee alla. Meelelahutus, kohvikud-restoranid, poed, fotograafid, juuksurid-kosmeetikud, transport ja nii edasi ja nii edasi. Muuseas, igaks juhuks ütlen, et see jutt pole siin teoreetiku targutus – oma kohese ja kiire hoobi on saanud ka koolitajad, kelle (sh minu) töökalender aprilli lõpuni näost-näkku koolitustest-coachingutest puhtaks pühiti. Ja praegu pole mingit mõistlikku alust arvata, et see jama paari nädalaga või ka aprilliga otsa saab. Ent selge on siiski see, et ühel hetkel saab ka see kriis otsa.
Varasematele kriisidele (90ndate lõpu Venemaa kriis, ‘00ndate internetimulli lõhkemine, ’08-09 finantskriis) tagasi vaadates on tõsiasi see, et pigem vähemus suudab kriisis tulemuslikult toimetada. See pole ka ilmselt uudis, nii on see alati olnud. Kuidas seda teha? Kuidas vältida kriisi suurimat riski ehk passiivseks vajumist, kuidas ettevõtja ja juhina vältida inimese loomupärast reaktsiooni kangestuda ja kannatama ning ootama asuda. Allpool kolm põhimõtet, mida proovin enda peal rakendada ja mida olen ka tuttavatele juhtidele soovitanud.
Otsustamise kiirus olulisem kui otsuse õigsus
Iga otsus on õige selle tegemise hetkel. See on mõistlik põhimõte, millega elada. Me võime olla kõik tagantjärele targad, et oleks võinud teha nii ja naa ja… Täna on suurim vaenlane otsustamatus ja perfektsionismi (“meil pole piisavalt infot” sündroom) taotlus, mitte “vale” otsus. Muuseas, otsustamise kiirus on ka üks selgelt mõõdetud eristuv käitumine tippjuhtide ja tavatöötajate vahel. Ja veel, edukus äris pole uuringute järgi tugevas korrelatsioonis intelligentsi ja selle kasutamisega ehk rahva keeli tarkusega – kui hästi me analüüsime, kui palju infot kogume jne. Küll aga on tugev seos tegutsemise, otsustamise ja edu vahel. Ja kriis võimendab neid seoseid veelgi. (Jätkub pärast reklaami)
Hoia end tegevuses
Tegevus on see, millele keskenduda. Tegutsemine, isegi kui see kohe ja otseselt tulemust ei too, hoiab sind vormis, hoiab su meeled teravad ja vaimu värske. Ning mis peamine, hoiab tähelepanu õiges kohas ehk tegevustel, seal, millele keskendumine ainsana saab kaasa tuua positiivset muutust. Passima jäädes kipub peas juhtimise üle võtma nn ahviaju ehk emotsioonide keskus, kellele meeldib hakata juurdlema küsimuste üle: Mis minust/meist/ärist saab? Kas ma/me ikka suudame? Millal see lõpeb? Miks keegi mind ei aita? Jne. Muuseas, üks asi veel: tegutse, isegi kui see võib näida kummaline, pealetükkiv, veider, tobe – need on vaid hinnangud sinu enda peas. Tee pakkumisi, suhtle, katseta, proovi. Valehäbita. Ja võib-olla – isegi tõenäoliselt – sealt mingit äri või positiivset tulemust kohe ei tule. Ent iga teoga oled sa targem, kogenum, rohkem valmis tegema paremaid otsuseid. Ja sa oled ka pildil, klientide, oma inimeste jaoks.
Tee ennast suureks
See on midagi, mida olen soovitanud tippsportlastele enne starti teha. Pea püsti, selg sirgu, õlad taha, rind ette. Füüsiliselt, nähtavalt. See, kuidas me käime, istume, jookseme, oleme mõjutab erakordselt palju meie enesekindlust. Ja see omakorda mõjutab erakordselt palju meie võimekust otsuseid teha, väljakutsetega hakkama saada. Enda käitumise jälgimisega käib kaasas veel üks asi: kuula ja vaata tähelepanelikult, mida sa suust ja sõrmede alt välja lased. Kurtmine, hädaldamine, katastroofi manamine kipuvad muutuma meie jaoks isetäituvateks ennustusteks. See, mida sa räägid, sinna suunas õpetad oma peale ja kehale liikuma.
Igaks juhuks kordan üle ka olulisima küsimuse, mida kriisi ajal endalt ja teistelt jätkuvalt ja pidevalt küsida: mida ma/me edasi teeme? Ja sellele järgneb otsus.
