“Mida te nüüd edasi teete?” küsisin. Inimesed nõupidamisteruuumi laua ümber vakatasid korraks. Põrnitsesid, pead norus ja nõutu näoga, lauaesist. Kuni keegi tõstis pea ja hakkas… uuesti kirjeldama seda, mis valesti on.
Eespool kirjeldatud stseen on päriselust, Eesti mõistes väga tuntud firma juhtkonna koosviibimiselt. Ettevõte elab hetkel üle hektilisi aegu, käsil on olulised muutused organisatsioonis ja kaasa ei aita ka emafirmast tihedalt ja suurte kogustena saabuvad käsulauad. Artikli alguses kirjeldatud küsimust jõudsin umbes tunni jooksul küsida kokku 5-6 korda, enne kui meeskond, vähemalt osa sellest, oli valmis edasi minema ja hakkama otsima lahendusi. Midagi, mis on nende kontrolli all ja mida nad saavad reaalselt ära teha.
Mäletsemine analüüsi nime all
Psühholoogias on tuntud selline kõigile meile tuttav tegevus nagu mäletsemine (ingl k rumination). See on meie loomulik ja inimlik kalduvus probleemide korral üle mõelda, nimetades seda sageli pidulikult analüüsiks. Tuleneb ja tõukub see omakorda inimese alateadlikust soovist näha kõikjal seoseid ja mustreid ning teada alati põhjuseid, miks midagi juhtus või juhtumata jäi. Ja nii me jäämegi probleemide korral sageli nende üle mäletsema, otsekui lehm, kes liigutab läbinämmutatud heina läbi oma nelja mao edasi ja tagasi. Ent erinevalt lehmast ei saa me enamikel juhtudel sellest nämmutamisest enam ühtegi lisakalorit kätte.
Probleemi kirjeldust vaja ainult ühel eesmärgil
Probleemi üha parem kirjeldamine tegelikult sageli ei aita lahendusele lähemale. Meil on vaja probleemi hetkekirjeldust ainult ühel eesmärgil – kui see aitab meil teha paremaid otsuseid ja leida parem lahendus. Ent sageli me ei saa enam pidama. Kurtmine on nakkav ja see on inimlikult oluliselt lihtsam tegevus kui lahenduste otsimine. See, mis on valesti, paistab reeglina ju juba kilomeetrite taha ära.
Nii hakkamegi koos kurtma. Kui üks on lõpetanud, tõstab keegi ruumis pea ja ütleb: “Ja teate, siis on ju see ka veel…” Ja see ei lõpe ära. Ehkki kõigile on probleemi olemus ja sisu ammu selge, tahab igaüks kirjeldada, kuidas see “valesti” tema silme läbi ikka paistab.
Kui kaua peab kurtmist kuulama?
Mõnikord me looritame sellist kurtmist veel selliste ütlustega, et “inimestel on vaja rääkida” ja “auru on ikka vaja välja lasta” ja “inimesi peab kuulama” ja … Ent kui palju seda auru peab siis välja laskma? Kui kaua inimesi, õigemini nende kurtmist, peab ikka kuulama? Kas see aitab meid lahenduse poole liikuda? Pigem on vastus “ei”, vastupidi, see viib meid lahendusest enamasti kaugemale. Sest see, mida sa räägid, seda sa õpetad endale ja juhina ka teistele tegema. Kurtmisest saab isetäituv ennustus – kui ikka kõvasti rääkida, et kõik on metsas ja midagi teha ei saa, siis on varem või hiljem see ütleja seisukohast absoluutne tõde.
Räägime veel…
Miks me sellist mäletsemist teeme? Miks me keevitame probleemide mäletsemisega endale – ja juhtide puhul see levib kiiresti üle organisatisooni – külge selliseid uskumusi, mis kohe kuidagi kaasa ei aita. Uskumusi, mis ei tugine enamikel juhtudel faktidele. Istume, mäletseme, kurdame, vaatame probleemi siit ja sealtpoolt. Ja ainus, mida koosviibimistel kokku lepime, on see, et peaks veel sellest rääkima. Lahendus on täpselt sama kaugel kui mitte kaugemalgi kui koosviibimise alguses.
Loome illusiooni edasiminekust
Võib-olla pole eriti mõistlik hakata sügavalt lahkama inimpsühholoogia salaurkaid, miks me nii käitume. Probleemi üha parem, teravam, täpsem, mahlakam kirjeldamine tekitab meis igatahes tunde, nagu me oleksime juba astunud samme lahenduse suunas. Ent see on nagu illusiooni loomine. Tunne on, ent päris tegu pole. Sest päriselus, päriselt sammu astumine tähendab valikute tegemist. Ja valik tähendab vastutust. Ja noh, mis nüüd mina siin ikka tegema hakkan, aga tahate, ma parem räägin, mis veel valesti on… Mäletseme edasi.
