Mõtle korraks tagasi viimasele sündmusele – kas spordis või tööl – kui tegid kõva pingutuse… ja siis otsustasid, et ahh, asi pole ikka seda väärt, kulgeme nüüd edasi tasapisi ja rahulikult.
Tavaarusaam sellest, kuidas meie pea hea tulemuse tegemise kihva keerab, on järgmine: kõik on hästi, kuni saabub pinge – see võib tulla erineval moel, kas tulenevalt kehvast sooritusest, teiste hinnangutest vms. Siis me läheme, rahvakeeli öelduna, närvi, hakkame rapsima ja sahmima ning liigutused, sõnad, tegevus muutuvad konarlikuks ja rabedaks. Ning olemegi soorituse vussi keeranud. Ent ehkki seda juhtub, pole see sugugi enimlevinud viis, kuidas meie pea meid alt veab. Enimlevinud viis on sootuks teistsugune ja vahel ka raskemini tuvastatav.
Kaks enamteada valikut
Kui tekib pinge olukord, siis tunneb meie nn ahviaju – see tore nimi on pärit budistidelt – ehk aju osad, mis tegelevad emotsioonidega, et me oleme rünnaku all. Ning nagu laialt teada, on meie esimene reaktsioon kurikuulus valik “võitle või põgene”. Ehk kas hakata vastu või joosta minema. Mõlemad on aktiivsed tegevused, mis nõuavad tegutsemist ja meie pea ning keha valmistuvad selleks – meie tähelepanu läheb kitsaks, suudame hoomata ja tähelepanu alla hoida ainult ühte asja korraga, veri läheb rohkem jäsemetesse (et me jaksaks kakelda või joosta) jne. Omal paradoksaalsel moel ja teatud piirini on selline reaktsioon ka just see, mis mõnikord tegelikult paremale tulemusele kaasa aitab, see mobiliseerib meis nii vaimsed kui füüsilised jõuvarud erakordse pingutuse tegemiseks. Ent nende kahe valiku – võitle või jookse – kõrval on vähem räägitud kolmandast valikust. Sellest, mida me samas enamikel juhtudel valime, kui rääkida hea tulemuse kihva keeramisest.
Valime passiivsuse
Me valime passiivsuse. Ehk anname mentaalselt alla. Ja see käib nii: reeglina eelneb alla andmisele väline impulss, mis käivitab emotsionaalselt tugeva pingeolukorra. Selleks võib olla spordirajal konkurendi möödumine, ootamatu tagasilöök keset võistlust või tööelus ülemuse ebaõiglasena tunduv kriitika. Enamasti on see seotud ka meie poolt sündmusele, võistlusele, olukorrale liiga kõrgete ootuste seadmisega. Ning selle asemel, et valida võitle või jookse (kui mõistuse poolel ehk oma tegevusplaanis püsida ei suuda), valime me … kangestumise. Ehk sisuliselt teeme sama, mida saakloom, kes on kiskja hambu sattunud ning pääsu enam pole.
Mentaalne “surnu teesklemine”
Muidugi ei teeskle me surnut sõna-sõnalt. Me ei viska füüsiliselt pikali ja ei jää sinna liikumatult lebama. Küll aga teeme seda mõttes ja mentaalselt. Öeldes pärast tugeva välise hoobi saamist endale näiteks asju nagu: täna pole minu päev; las ta läheb, ta ongi tugevam: ahh, see ettekanne polegi nii tähtis; see projekt-töö ei tähenda mulle tegelikult midagi; ma niikuinii teen ainult raha pärast jne. Me muutume passiivseks, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kusjuures tavaliselt me ei lõpeta tegevuse tegemist koheselt, vaid reeglina kulgeme ikka lõpuni. Tehes seda aga justkui ilma igasuguse emotsioonita. Tuimalt. Ahh, las minna…
Kui lõpetad pingutamise
Kuidas see päriselt välja näeb? Seda võime kohata iga päev ja väga erinevates olukordades. Võistlustel, erinevatel tasemetel, sh ka MMidel ja olümpiamängudel on näha sportlasi, kes lõpetavad mingil hetkel pingutamise. Kusjuures spordis on eemalt vaadates sellist passiivsust sageli lihtne segi ajada puhkeseisundiga. Ma ei lähe sinna või selle konkurendiga võistlema, sest… tegelikult on üleval pinge ja me üritame ebamugavustunnet leevendada passiivsusega.
Kangestumine toimub sadades organisatsioonides
Ent passiivsust ja “kangestumist” pole näha ainult spordis. Sadades organisatsioonides teevad seda tuhanded inimesed iga päev. Käivad tööl. Erinevad uuringud ütlevad, et inimesed panustavad tööl heal juhul 40-60% oma võimekusest. Sest nii on emotsionaalselt lihtsam toime tulla. Pole vaja nina välja toppida, end ebamugavatesse pingeolukordadesse panna, pole vaja ka liiga palju ülemuse nina alla sattuda ja üldse on mõistlik olla pigem keskmike seas, kui pingutada ja riskida tagasilöögiga. Passiivsust, isegi kui see on kannatamine, tundub mõnikord lihtsalt kergem ära taluda.
“Pinguta lõpuni!” ei aita
Muidugi. Lihtne oleks öelda, et ära ole passiivne, võitle ja pinguta lõpuni jne. Küll aga kahjuks meie pea sellist jõuga enese emotsionaalselt üles kloppimist kaua ei suuda uskuda. Mõistlikum on proovida hoida ennast aktiivsena kahel moel: 1. Treenida tähelepanu liigutamist ehk kui üks eesmärk tundub mitte täituvat, siis võtta kiiresti järgmine eesmärk – see hoiab pea ja keha liikumises. Ning 2. Keskenduda tegevusele ehk mida ma järgmisena teen? Piltlikult öeldes nurgas konutamine tundub raskel hetkel ahvatlev valik, ent see on emotsionaalselt rahuldustpakkuv reeglina ainult hetkeks. Pärast, eriti tagasivaates, on see juba kannatamine.
