“Mõtle positiivselt!” on tõnäoliselt üks enamlevinud nõuandeid, mida me teistele ja ka endale jagame, kui teame, et ees ootab pinge olukord. Ja ettevaatust – see võib olla üks kehvemaid nõuandeid üldse.
Tüüpiline positiivne mõtlemine pinge olukorras näeb välja nii (me oleme seda ilmselt kõik kogenud): “Ma suudan! Ma saan sellega hakkama! Võta ennast kokku!” Soovitus just nii pinge olukordi lahendada – olgu selleks võistlusärevus, kohtumine võõra inimsega või teiste ees peast luuletuse lugemine – on tõenäoliselt intuitiivne. Ja sageli hukutav. Järgnev tugineb osaliselt Ceri Evansi raamatule “Perform Under Pressure“.
Võimendab punast ahviaju
Ei kulu liiga palju aega, kui selliste “Ma suudan!” emotsionaalsete hüüete ja muidugi ka pinge olukorra peale võimendub meie nn ahviaju, emotsioonidega tegelev punane aju osa. Ja läbi erinevate sõnade, kujutluspiltide, tunnete hakkab peas toimuma vaidlus – ühel õlal istub “ma suudan!” ja teisel õlal “ma ei suuda!”. Käes ongi hetk, mida rahvasuus kutsutakse ülemõtlemiseks – kus mõtteid tuleb korraga ja palju ja erinevaid ning õigupoolest kaob järg selle üle, milline mõte aitab kaasa ja milline mitte. Ülemõtlemine on probleem, mille käivitab pinge ja mida elus hoiab just seesugune “positiivse” ja “negatiivse” mõtlemise heitlus.
Tegelik võitlus pole positiivne vs negatiivne
Tegelik võitlus ei käi muidugi positiivse ja negatiivse vahel, tegelik võitlus käib siis juba mõistuse, mõtestatud ja sihiga tegevusele keskendunud sinise aju osa ja praegusest ebamugavast hetkest emotsionaalset väljapääsu otsiva punase aju vahel. Üks, see vaiksem pool, räägib peamiselt sõnadega ja teine, oluliselt häälekam pool kujutluspiltide, emotsioonide, uskumustega. Kumb peale jääb? Tjah, enamikel juhtudel pole mõistusel, sinisel ajul lootuski. Sest punane aju tegeleb ellu jäämisega. See abstraktne parem tulemus või mingi ebamugav, ent tulemuse mõttes kasulik tegevus, mida sinine taga ajab, pole ellu jäämise kõrvale kaalukausile paigutades suurt midagi väärt. Vaidluse lõppemine punase tüüpildi “ma ei suuda!” kasuks on ainult aja küsimus. Teda ei huvita tagajärg, vaid ainult see, kuidas ebamugav olukord kiiresti lõppeks.
Päriselus näeb välja rapsimisena
Kuidas see ülemõtlemine päriselus välja paistab? Näiteks nii. Ülemõtlemise korral me hakkame rabistama, rapsima ehk liiga kiiresti ja seepärast ka kohmakalt, pingutatult liigutama. Tennises üritame ülisuure riskiga võimalusest kiiret äralööki teha. Rattasõidus või jooksus, maratonil teeme juba esimeses pooles võimsa kiirenduse, mis aga kaugel enne finishijoont meist kõik mahlad välja imeb. Esinemise ajal hakkame rääkimise asemel kiirelt vuristama ja slaide paugutama.
Kui saabub äratundmine
Ja tagajärg? Varem või hiljem saabub äratundmine, et katse ebaõnnestus – löök läks piiridest välja, kiirendus lõpeb varem ja/või raskemalt kui ootasime, esinemisel vuristamisega oleme kaks olulist asja unustanud, ütlemata jätnud. Sealt edasi on juba murdosasekundiline viiv ja kuuleme-näeme punast ahviaju läbi kujutluspiltide, tunnete ütlemas: nüüd on metsas, kõik, enam ei jaksa, ei taha, ei suuda. Ja me muutume passiivseks, n.ö kangestume (spordis on see ehk tavapäraseim ahviaju reaktsioon): “ah, täna pole minu päev”, mõnikord lohutades end “aga järgmine kord!!!” või siis alandades end “ma olen ikka nii vilets”. Või siis distantseerume, “mul ükskõik” ja parimal juhul longime kas otseses või kaudses mõttes lõpuni, halvemal juhul jätame tegemise üldse pooleli.
Ideaalne voos kulgemine
Kui paluda sportlastel kirjeldada oma parimad hetki, siis paljudel juhtudel räägitakse n.ö voos olemisest, ühenduvusest, kontaktist enda ja vahetult ümbritseva vahel. Kus tegemine tundub loomulik – tajume keskkonnas võimalust ja tegutseme. Ei arutle liiga palju, ei pumpa ennast üles (“Ma suudan!” ehk nn positiivne mõtlemine). Nägime võimalust, tegutsesime. Ehk vahepealne mõtlemise osa tundub olevat vahelt välja lõigatud.
Kuidas me ennast voost välja mõtleme
Kõige tüüpilisem viis, kuidas me ennast sellisest voost välja lõikame, on aga just eespool kirjeldatud ülemõtlemine. Ehk kui voos, ümbritseva keskkonnaga ühenduses olles me oleme oma tähelepanu suunanud endast välja, konkreetse tegevuse tegemisele, siis ülemõtlemise korral hakkame mõtlema, kuidas me välja paistame seda tegevust tehes. Teisisõnu muutume n.ö teadlikuks endast selles olukorras – kuidas me liigutame, mida me teeme. Ja see, endast ja oma tegevusest väga teadlikuks saamine, otsekui kõrvalt vaatamine ja ka hindamine, viibki meid voost välja. Edasi järgnebki pinge olukorras tüüpiline ülemõtlemine ehk vaidlus stiilis suudan-ei suuda ja muud eespool kirjeldatud jamad.
Punane ahviaju aitab ka kaasa
Muuseas, remargina, et ei tekiks arusaama, et punane aju halb ja sinine aju hea – ometi on ka punasel väga oluline roll õnnestumisel ja voos tegutsemisel. Sest just punane, emotsionaalne keskus on see, kus tuleb meie enesekindlus ja usaldus ehk tunne – ma saan hakkama, ma olen piisavalt hea. Ning see tekib läbi eelkõige kogemuse, faktide (loe: olukordade ja oskuste treenimise), mitte maas istumise ja endale “ma suudan” kinnitamise.
Ebamugavust pole võimalik vältida
Ent siiski, pinge tähendab ju ebamugavust (mida me üritamegi “ma suudan” tüüpi positiivse mõtlemisega talutavaks muuta). Kas siis on võimalik seda ebamugavust kuidagi muul moel vältida? Vastus on: ei ole. Ei ole võimalik olla tugevas pinge olukorras (tõsi, igaühe jaoks võib see pinge olukord tähendada erinevaid tingimusi) ja vältida ebamugavust. Küll aga on võimalik oma tähelepanu sellele ebamugavusele mitte suunata. Õigemini, suunata oma tähelepanu tegemisele, tegevusele, ms viiks lähemal sihile, mitte mõtlemisele selle üle mil moel ja kui ebamugav konkreetne olukord on. Viies tähelepanu tegevusele – kuidas me jõuame sinna, kuhu tahame ja vähem sellele – kuidas me end seejuures tunneme -, siis enamasti meie pea ning ka keha rahuneb ja asub täitma ülesannet. Mõtle vähem, tee rohkem, on pinge olukorras igati mõistlik nõuanne. Kui seda vaid nii lihtne teha oleks, eks 🙂