Oh mulle lihtsalt pole seda visaduse ja enesedistsipliini geeni antud. Umbes sarnast väidet olen erinevates vormingutes ja erinevatelt inimestelt aastate jooksul üksjagu kuulnud. Ja see on üks kahetsusväärsemaid uskumusi, mida olen inimeste juures kohanud. Sest – enesedistsipliin on õpitav.
Alustuseks peab üle kordama, et enesedistsipliini geeni pole veel leitud. Ehk teisisõnu – enesedistsipliin on õpitav oskus ja me kõik võime selles paremaks saada.
Ja teiseks, vastuseks küsimusele – miks üldse peaks enesedistsipliini harjutama? – sest on see oskus, mis ennustab kõige paremini seda, kas sportlane jõuab oma võimekuse tippu või jääb elu lõpuni rääkima sellest, kuidas ta kunagi nooruses tänastest olümpiavõitjatest kiirem ja tugevam oli ning mis kõik oleks saanud, kui vaid…
Niisiis, enesedistsipliin on õpitav, arendatav. Aga kuidas? Erinevatest uuringutest ja isiklikest kogemustest koorub välja neli tegevust, mis tublisti kaasa aitavad.
1. Keskendumine olulisele ja kontrollitavale
Inimene teeb päevas umbes 200-250 otsust, valikut. Suur osa, uuringute järgi isegi üle poolte neist on alateadlikud valikud ehk harjumused, kus me liiga palju kaalutletud mõttetööd ei tee. Enesedistsipliini harjutamine on aga suuresti teadlike valikute tegemine lähtuvalt kahest kriteeriumist. Esiteks, kas see on minu kontrolli all – pole mõtet tegeleda ilma kirumise, konkurentide käitumise muutmise või stardi eel nende võimekuse hindamisega. Ja teiseks, kui oluline on see eesmärki silmas pidades? Facebookis ja Instagrammis konkurentide jälitamine on küll põnev ja selle vajalikkust saab endale isegi “ära müüa” – ma ju pean teadma, mida konkurendid teevad ja mis maailmas minu alal tehakse -, ent tulemuse mõttes on selle mõju ebaproportsionaalselt väike või sageli suisa negatiivne. Enesedistsipliini kasvatab keskendumine sellele, mida saad muuta, mis on sinu kontrolli all ja millel on oluline mõju tulemusele.
2. Harjuta väikeseid muutusi käitumises
Enesedistsipliin – nagu iga oskus – vajab püsimiseks ja kasvamiseks pidevat tegelemist. Kui sa pole pärast kooli lõppu vene, inglise või mis iganes keelt rääkinud, siis on ta sul “roostes”. Sama on enesedistsipliiniga. See tähendab, et ehk on hea mõte teha väiksemaid enesedistsipliini sööste. Näiteks leppida endaga kokku, et 2 kuud ma kohvi ei joo. Või toon magamaminekuaega tunni võrra varasemaks. Või teen iga olulisema trenni ette 2-3 minutilise fookuspausi, visualiseerides, mida ja kuidas treenima hakkan. Väikesed väljakutsed, mis siiski sammhaaval enesedistsipliini võimekust kasvatavad.
3. Teeskle positiivsust
Selg sirgu. Pea püsti. Vaata inimestele silma. Naerata. Isegi siis, kui jääd autoga rohelise tule all ristmikul seistes unelema ja mõni (sel hetkel) vähema enesedistsipliiniga tegelane viibutab sulle tagumisest autost keskmist sõrme. Või kui ükskõiksust peegeldava kalapilguga ametnik vastab sinu abipalvele nipsakalt: pole minu asi. Või kui trennis plaanitud võimsuslõigud jäävad oluliselt alla plaanitule. Sa ei pea ebaõnnestumiste ja tagasilöökide puhul rõõmust hõiskama ja käsi kokku lööma. Ent positiivne “saan hakkama!” hoiak ja selg sirgu käitumine on enesedistsipliini kasvuks hädavajalik.
4. Anna endale andeks
See on vast väheräägitud, ent samas üks võimsamaid vahendeid enesedistsipliini arendamisel. Me kõik eksime. Me kõik anname aeg-ajalt alla. Meil kõigil on mõnikord raske. Ent enesedistsipliin ehk see, kas me järgmine kord uuesti asja ette võtame, on päris tugevasti sõltuvuses süütundest, õigemini selle suurusest. Uuringud ja päriselu kinnitavad – hinge näriv süütunne ja ülemäärane enesekriitika on selgelt enesedistsipliini pärssivad. Süütunne paneb kummalisel kombel inimesi mitte uuesti proovima, vaid tegevust vältima. Ei saavutanud ihaldatud tulemust? Mis nad nüüd minust küll mõtlevad… ja nii edasi. See mõttejada liiga kaugele arendatuna paneb pigem loobuma, kui edasi punnima. Niisiis, anna endale andeks. Ja proovi uuesti.
