Ma tahaksin puhkuse ajal sõita kindlasti Saaremaale, aga vist ikka ei jõua. Ma tahan kindlasti selle raamatu läbi lugeda, aga mul tegelikult pole aega. Kui mul oleks rohkem aega, raha, oskusi, mõistust (loetelu pole kaugeltki täielik), küll siis teeks.
Filosoofid ja psühholoogid on – esimeste puhul võib öelda aastatuhandeid, teisel puhul ehk aastakümneid – tegelenud kahe inimeste heaolu jaoks üliolulise küsimusega: Kas minu tegemised päriselt mõjutavad minu saatust, seda kuhu ma oma eluga jõuan? Ja siis et kui oluline on juba paljalt usk sellesse, et ma kontrollin ise oma elu ja saatust? Kui filosoofid on pidanud väitlusi peamiselt esimesele küsimusele vastuse saamiseks – tuntuimad ehk stoikud eesotsas pahamainelise Rooma valitseja Nero kauaegse õpetaja Senecaga, kes muuhulgas väitis, et suur osa inimese elust on saatuse poolt ette määratud – siis psühholooge on huvitanud eelkõige just teine küsimus. Kas ja kuidas mõjutab usk iseendasse, võimesse oma elu ja tegemisi kontrollida, inimestena meie edukust – kuidas iganes seda ka mõõta tahaks?
Kiirtest – mida sa pigem usud?
Niisiis, kas sa oled laevuke tormise mere meelevallas või sõltub sinu saabumise sadam sinust endast? Teeme väikse kiirtesti. Võta paber ja pliiats. Toon allpool sinu ette 10 väidet ja sina hinda neid skaalal 1-7ni, kus 1=pole üldse nõus, 4= neutraalne, 7=absoluutselt nõus. Niisiis:
- Kui teen selle nimel tõsiselt tööd, siis tavaliselt ma saavutan selle, mida ma tahan
- Kui ma teen plaane, siis olen ma üsna kindel, et nad päriselt töötavad
- Ma eelistan pigem mänge, kus olulist rolli mängib ka õnn versus need mängud, milles on oluline eelkõige oskused
- Kui ma piisavalt keskendun ja pühendun, siis ma võin praktiliselt ükskõik mille ära õppida
- Minu suurimad saavutused on minu enda töö tagajärg
- Ma tavaliselt ei sea endale eesmärke, kuna mul on raske neist kinni pidada
- Vahel on kehv õnn takistanud mind saavutamast oulisi asju
- Peaaegu kõik on minu jaoks võimalik, kui ma seda vaid tahan
- Suurem osa sündmusi minu karjääri muutustes on minu kontrolli alt väljas
- Ma pean mõttetuks töötada asjade kallal, mis on minu jaoks liiga rasked ja keerulised
Ja nüüd loe punktid kokku nii:
1. Väited 1,2,4,5 ja 8 – liida punktid kokku ja liida veel 35
2. Väited 3,6,7,9 ja 10 – liida punktid kokku ja lahuta punktis 1. saadud summast
Tulemused:
- Kui said tulemuseks 60 või enam punkti, siis on sul tõenäoliselt kõrge sisemine kontroll ehk usk sellesse, et sinu saatus sõltub peamiselt sinust enesest.
- Kui said alla 48 punkti, siis on sul tõenäoliselt pigem madal sisemine kontroll ehk pigem usud sa, et sinu saatuses mängivad olulist rolli teised inimesed, välised sündmused, õnn, juhus.
NB! Oluline on ehk lisada, et need on pigem sama skaala kaks otsa ja näitab pigem kalduvust ühes või teises suunas, st need pole konkreetsed kastid, kuhu inimesi pannakse.
Mis selle teadmisega siis peale hakata? Brian R. Little, üks hetkel maailma tunnustatumaid inimeste isiksuse omadusi uurivaid psühholooge, kinnitab kümnetele uuringutele tuginedes, et usust iseendasse sõltub inimese edukus ja hakkama saanud üsna otseselt. Mõned näited igapäevasest elust.
Ei jookse kergelt kaasa
Tugeva sisemise kontrolliga inimesed ei lähe nii kergesti grupiga kaasa. Statistiliselt keskmiselt umbes kolmandik inimesi grupist tegelikult valetab, et nad on millegiga nõus – tegelikult noogutavad nad pead lihtsalt seepärast, et vastata grupi ootustele. Ja kergemini teevad seda inimesed, kes pigem usuvad, et nende elu üle otsustavad välised tegurid. Mu-elu-sõltub-minust-endast-inimesed nii kergelt kaasa ei lähe.
Madal riskijulgus ja kindel plaan
Teine asi, mis iseloomustab tugeva sisemise kontrolliusku inimesi on pigem madal riskijulgus. Ehk teisisõnu, kui on valida riskantsem ja samas ka potentsiaalselt tulusam tegevus, siis nad eelistavad pigem tasa ja targu, ent kindla peale minekut. Ja seda minekut aitab kindlustada korralik plaan, mille täitmisse inimene ka ise usub. Kui pigem enda väliste jõudude meelevalda jättev inimene on reaktiivne ehk üritab käituda vastavalt olukorrale, siis tugeva sisemise kontrolliga inimene üritab olukordi ette näha, neid loogiliselt läbi mängida ning selle vastavalt ka plaan teha. Lihtsamalt – ta on proaktiivne.
Muutuses tähtsam sisu kui müüja
Muuseas, juhtimise ja meeskonnatöö kontekstis on huvitav see, kuidas endasse uskuvad inimesed muutustega kaasa tulevad. Lühike vastus on… esimese hooga pigem raskelt. Nende jaoks on oluline muutuse sisu, loogika selle taga ning isikliku kogemuse olemasolu. Ja vähem oluline on see, kes on konkreetse muutuse n.ö nägu, kes muutust neile heas mõttes müüb. Kui neid liiga palju survestada, siis võib selle mõju olla aga suisa vastupidine – tugeva sisekontrolliga inimesed hakkavad liikuma muutusele vastupidises suunas. Väliste mõjurite usku inimeste jaoks on aga sageli jube oluline see, kes muutusest räägib – et oleks ikka autoriteet ja igaühega, olgu tema sõnum ja jutu sisu milline tahes, ma kaasa ei lähe ju! Kui aga muutusega on juba kaasa mindud, siis enda võimekusse uskuvate inimeste muutused on püsivamad ja tagasi langemine harvem, ütlevad uuringud.
Miks on usk iseendasse tähtis
Ja õigupoolest, miks sellest – kus asub meie elu kontrollkese meie endi arvates – nii palju räägitakse? Sest kümned, kui mitte sajad uuringud on erineval moel näidanud, et inimesed, kes usuvad, et nende elu on nende endi kätes, et igal tegevusel on tagajärg, kes õnnestumise järel tunnustavad ennast ja ka ebaõnnestumises süüdistavad eelkõige ennast mitte teisi, kes on valmis tulemuse nimel tegema järjekindlalt tugevat pingutust, nad on üldiselt õnnelikumad, rohkem eluga rahul, madalama negatiivse stressitasemega ja edukamad – misiganes see mõõdupuu on.
“Oot, aga mis siis kui ma sain testi tulemuseks alla 48, kas mul siis pole enam lootust?” Kui peaksid sellele küsimusele ise vastama, mida ütleksid? PS Sellest, mida sa nüüd endale ütled, saad ka vastuse oma küsimusele 🙂
