1789. aastal tegi arst nimega Joseph-Ignace Guillotin ettepaneku lõpetada koledad rattale tõmbamised ja poomised ning võtta kasutusele hulka humaansem surmanuhtluse täidesaatmise viis – tapariist, mis sai selle looja järgi nimeks giljotiin. Ajaloo vingerpussina oli giljotiini üks esimesi ohvreid aga kungingas Louis XVI – üks uue tapamasina loomise initsiaatoreid.
Mõistagi ei olnud kuninga algse initsiatiivi eesmärgiks enda elu lõpetava masina loomine. Eesmärk oli, tollaseid aegu arvesse võttes, suisa humaanne. Et aristokraate hukati juba ennegi pea maharaiumisega, siis soovis kuningas, et rattale tõmbamise ja poomise asemel leiutataks ka lihtrahva jaoks valutum viis teise ilma minekuks. Kuningas Louis XVI oli enda arvates suur rahva sõber ja tema ettekujutuses rahvas armastas teda. Kuni revolutsioon ja üks 1793. aasta külm jaanuarikuu päev giljotiinitera all tõestasid vastupidist.
Võim suurendab enesekindlust ja optimismi
Prantsuse kuningas Louis XVI on ajaloost vast üks paremaid näiteid sellest, mida võib võim inimesega teha. Psühholoogid Adam Galinsky ja Maurice Schweitzer on kirjutanud suurepärase raamatu “Friend & Foe”, mis räägib konkurentsist ja võimust ning mida need võivad kaasa tuua. Loomulikult, võim suurendab enesekindlust, otsusejulgust ja optimismi. Ning kaaluka väljakutse, olgu selleks tööintervjuu või avalik esinemine, eel on vägagi soovitav proovida seista mõni minut käed puusas – või mõnes muus võimu kasvatavas poosis – tulemus on tublisti parem. Ent võimul on ka pahupool, mille tagajärgi olen üle paarikümne aastase juhtidega kokku puutumisel kohanud (ja ka ise tundnud, nii ise juhina kui alluvana).
Mis siis – meie kõigiga – võib võimu kasvades juhtuda? Muuseas, olenemata sellest, kas võim on meile sülle sadanud või n.ö välja teenitud.
Võimuga kaasneb enesekesksuse kasv
Esimene asi, mis juhtub – hüppeliselt võib kasvada egotsentrilisus ehk endale keskendumine. Teisisõnu, me hakkame pöörama teistele, teiste arvamustele vähem tähelepanu. Tee lihtne ja kõige enamlevinud test – joonista näpuga endale otsaette “E” täht. Ära mõtle, lihtsalt joonista. Ja nüüd… kas tehtud “E” on õigetpidi sinu poolt vaadates või teiste poolt vaadates. Psühholoogid väidavad, korduvatele katsetele tuginedes, et inimesed, kes tunnetavad võimu, kipuvad joonistama tähte enda poolt vaadates. Seda ka need, kes enne katset olid pigem avatud teiste inimeste mõtetele ja ideedele, ent kellel paluti enne katset võtta võimukas poos või meenutada sündmust, kus nad roolisid sündmusi ehk neil oli võim teiste inimeste üle. Mida ülespoole organisatsiooni hierarhias, seda tõenäolisemalt joonistavad inimesed “E” tähte enda poolt vaadates.
Võim ja hüved – toksiline kombinatsioon
Järgmised “toredad” asjad võivad juhtuda siis, kui kokku saavad võim ja hüved. Psühholoogide arvates on see potentsiaalselt toksiline kombinatsioon, mis võib viia ebaeetilise (kui mitte hullema) käitumisteni. Seega – juhi ametiga kaasanevad luksuslikud ametiautod, vaba limiidiga krediitkaardid ja nahkdiivanitega katusekabinetid võivad panna sõna otseses ja kaudses mõttes inimesel katuse sõitma. Ning nii on tegelikult vaid aja küsimus, kuni Äripäev leiab mõne asutuse krediitikaarti kuritarvitanud tippametniku või firma bensiinikaardiga naise autot tankinud tippjuhi või autohüvitisi kuritavitanud poliitiku.
Teised tehku ehk silmakirjalikkus
Ja omamoodi kummaline on see, et inimene ise pole ehk liiga teadlikki sellest, mida ta valesti teeb või ütleb. On tõestatud,et võimu suurenedes suureneb ka silmakirjalikkus ehk lahknevus inimese tegude ja sõnade vahel. “Meie väärtus on hoolivus” ütleb tippjuht ja laseb samal päeval alluva lahti e-kirjaga (juhtum päris elust). Või siis leebemas vormis. Juht, kelle firmas on hüppeliselt kasvanud inimeste lahkumise protsent, nõuab oma alluvatelt, et need suhtleksid ja tegeleksid oma inimestega – “Sest see on väga oluline!”. Samas ei vaevu ta ise selles suunas, välja arvatud sellest rääkimine, sammugi astuma.
Põhjus on vähenenud teiste austamises
Galinsky ja Schweitzer väidavad, et juhtide – mistahes valdkonnas – kõrge kukkumine pole sagedamini võimuga kaasnenud liigse enesekindluse põhjustatud. Vaid kiirele allakäigutrepile lükkavad juhi teiste inimeste vastu austuse vähenemine, teistega vähem arvestamine, inimeste kui vahendite, mutrite nägemine. Vähem ideid, vähem initsiatiivi, vähem vastutust teistel, kehvemad lahendused, kehvemad tulemused. Ja muuseas, kerge on tekkima nõiaring, kus just allakäiku tunnetades võtab ohjadest ehk võimust veel kõvemini kinni.
Rohi võimu kaasnähtude vastu
Milline on siis rohi võimu ebameeldivate kaasnähtude vastu. Jah, on enesestmõistetavaid viise – näiteks igatsorti hüvede vähendamine (alates eraldi parkimiskohtadest kuni luksusautodeni). Ent vast tõhusaim viis, väidavad Galinsky ja Schweitzer, on regulaarselt “teiste sussidesse astumine”. Ehk proovida näha maailma teiste inimeste silme läbi. Olen nii meeskonna kui personaalse coachingu sessioonidel mõnikord ka palunud juhtidel seda teha, kasutades selleks näiteks maailma ühe tuntuima disainifirma IDEO metoodikat. Ja see läheb nii:
1. Joonista paberile maatriks ehk üks joon ülalt alla ja teine horisonaalselt risti. Tekib neli kasti.
2. Vasakule üles kasti kirjuta: mida ütleb (mida sa kuuled, et ta ütleb)?
Paremale üles kasti kirjuta: mida teeb (mida sa näed, et ta teeb)?
Vasakule alla kasti kirjuta: mida mõtleb (mis sa arvad, mida ta endale mõttes räägib)?
Paremale alla kasti kirjuta: mida tunneb (mida arvad, milliseid tundeid tunneb)?
3. Mõtle konkreetse inimese peale, võib-olla ka mingi konkreetse teema kontekstis ja hakka kirja panema. Kastide täitmise järjekord peab olema sama: ütleb, teeb, mõtleb, tunneb.
Lihtne retsept. Mõnel puhul ehk ka aitab 🙂
