“No ta võiks tiba rohkem oma lubadustest kinni pidada ja asjad õigeks ajaks valmis jõuda.” Jutt on ühest tippjuhist ja rääkijaks tema kolleeg samalt tasemelt.
Istume firmas, nõupidamiste ruumis, mõnusasti tugitoolides. Rääkijal on ees klaas vett, minul kohv. Küsimus, vastus, küsimus, vastus. Räägime, sest tema kolleeg tippjuht on tulnud minu coachingu programmi, mis tähendab, et teen coachina struktuursed juhi käitumist puudutavad intervjuud mitmete tema lähedasemate töökaaslastega. Kuulan rääkijat ja taban end kergelt üllatumas – see lause ei lähe üldse kokku sellega, mida teised on rääkinud ja milline on ka minu enda mulje tippjuhiga kohtumistest jäänud. Pigem on ta jätnud mulje kui juhist, kes võtab oma lubadusi tõsiselt ja need ka reeglina ära teeb. Palun rääkijal täpsustada, tuua näiteid. Ent ta jääb kuidagi ebamääraseks, ja samas endale kindlaks – jah, kolleegil on probleeme kokkulepetest kinni pidamisega. Nagu hilisemates kokkupuudetes ettevõtte inimestega aru sain, oli viidatud n.ö puudujäägid suuresti teemaks hoopis rääkija enda puhul. Milles siis asi?
Omistame oma puudused teistele
Olen sarnast asja näinud ja loomulikult ka ise seda teinud ning kogenud küll ja veel. Seda nii tööl kui eraelus. Me kipume andma teistele hinnanguid, teadvustamata, kust hinnang pärit on. Ning kahetsusväärselt sageli võib olla tegemist nähtusega, mida psühholoogid kutsuvad projetseerimine. Laskumata sügavale psühholoogia terminitesse ja maailmasse (mida ma ei oskaks ka teha) tähendab see nähtust, kui hakkame teistele omistama neid emotsioone ja mõtteid ja käitumisi, mis on meil endil, ent mis meile sugugi ei meeldi. Ning vältimaks iseendaga vastuollu minemist me pigem eirame neid asju enda juures ja seda enam “näeme” ja kritiseerime teiste juures.
Hilineja vihkab hilinejat
Näiteid? Koosolekule hilinenud inimene viitab valjuhäälselt teisele kolleegile, kes oma asjadega hilines. Võimu nautiv jupijumalast ülemus süüdistab alluvaid rünnakus tema vastu. Töösse vähese pühendumusega suhtuv inimene süüdistab teisi – eriti ülemusi – väheses hoolivuses, pühendumises. Küll teeks, kui teised ikka kõvemini panustaks! Ja muidugi, tähtaegadega pidevalt jännis oleva inimese jaoks pruugi – tema enda sõnul – olla hullemat surmapattu kui inimene, kes hilineb tähtaegadega.
Vältides iseendaga vastuollu minekut
Miks me seda teeme? Miks näeme teistest neid pahesid, puudujääke, vigu, millest me enda juures mööda kipume vaatama? Vastus on lihtsamast lihtsam ja sama, mis paljude sarnaste inimkäitumise nähtuste puhul – sest nii on lihtsam elada. Et mitte vaevelda enda probleemidega, et mitte tunda ebameeldivat tunnet, et mul endal on midagi viga, et mitte kaotada väärikust kõige tähtsama inimese – iseenda – silmis, et mitte minna vastuollu omaenda põhiväärtustega. Oleme selleks ehitanud endale kaitsemehanismi, mille üks osa on oma mõtete, tunnete, käitumiste, isikuomaduste projetseerimine teistele.
Millele su hinnang tugineb?
Mis selle teadmisega peale hakata? Võib-olla seda, et enne hinnangu andmist teisele inimesele tasub mõelda, millele hinnang tugineb. Näidetele, faktidele, käitumistele? Või äkki eeldamisele, arvamisele, kõhutundele? Hinnangud ühel ja teisel juhul võivad erineda teineteisest nagu öö ja päev.
