Kas teadsid, et igast 10st suitsetamise maha jätnud inimesest 8 hakkab uuesti tõmbama? Või et 90% südameopratsiooni läbinutest on kahe aasta möödudes samade end kahjustavate elukommete juures tagasi. Või et 20st dieeti pidanud inimesest 19 on suutnud mõne aja möödudes lahti saada küll oma rahast, ent mitte kilodest.
Olen ikka veidi üllatunud olnud, kui konverentsidel, raamatutes, reklaamides lubatakse sinu ja minu ellu positiivseid muutusi, mille ära tegemine on kerge ja lihtne. Nagu muuseas hakkad positiivselt mõtlema, kaalust alla võtma, inimesi ja ennast armastama, koostööaltilt ning produktiivselt käituma, kõlab lubadus. Ja silmad säravad, lootus kerkib ja kasvab… selleks, et mõne aja pärast jälle sohu vajuda. Kuna järgmise korrani. Ikka ja jälle vaadatakse mööda faktist – päriselus ei tee inimesed muutusi kergelt. Teisisõnu- enda käitumises, hoiakutes muutuse tegemine on raske ettevõtmine.
Olles seda öelnud, on olemas üks veel raskem, kui mitte võimatuna näiv ettevõtmine: teise inimese muutmine. Õigemini teise inimese muutusele viimine, selle algatamine. Et ta teeks otsuse ja hakkaks pihta. Niisiis, allpool maailma ühe tuntuima käitumisökonomisti David Maxfield’i abiga kolm enimlevinud viga, mida me teisi inimesi muutes teeme ning ka kolm võimalikku lahendust, kuidas neid päriselt muutuste teele mõjutada.
# 1 viga: me ründame inimesi informatsiooniga
Ehk me arvame, et kui tema teaks seda, mida meie teame, küllap ta siis muudaks oma arvamust, käitumist, hoiakuid. Ning külvame ta üle üha uute faktide, uuringute tulemuste, infokildudega. Häda on aga selles, et nad sageli juba teavad seda, mida meie teame. Ja veel enamgi – nad teavad ka seda, mida meie ei tea ehk enda isiklikku seost ja suhet teemasse. Oma isiklikke üleelamisi, kaotusi ja võite teemaga seoses.
Inimesed on sageli endale loonud n.ö “nutika jutu” seoses oma harjumuse muutuse katse läbikukkumisega, mis on ka hea põhjus selleks, miks pole mõtet enam üritada. “Jah, ma tean, et ma teen teistele inimestele haiget, kui ma vihastan. Aga ma olen juba selline emotsionaalne inimene,” on üks selliseid jutte, mida viimati ühe juhi suust kuulsin.
Iga uus infokild tekitab vastasmõju. Mida rohkem me surume, seda rohkem surutakse vastu. Tulemus on heal juhul nullmäng, halvemal juhul üks teist muutub ja see pole teine inimene.
Võimalik lahendus: Aidata inimesel uurida oma motivatsiooni ja lugu
Kui me üritame mõjutada inimesi, kes vajaksid motivatsiooni, mitte informatsiooni, siis üha uue infolaadungi kaela kallamine ei aita. Küll aga võib aidata see, kui luua teise inimese jaoks turvaline keskkond, kus ta saaks uurida seda, kust ja miks tema “lugu” tekkinud on ja kuidas võiks asjad paremad olla. Abiks on ehk küsimused nagu:
- Mis oleks need tingimused, mille puhul oleksid nõus muutust kaaluma?
- Kui asjad oleks nii nagu sina tahaksid, siis mismoodi asjad oleks?
- Mis oleks plussid ja miinused muutumisel ja mittemuutumise puhul?
- Kui muutuse tegemine oleks lihtne, kas sa siis kaaluksid seda? Mis teeb muutuse sinu jaoks raskeks?
#2 viga: Me ei suuda aru saada, miks me oleme kinni jäänud
Teise inimese muutusele pühendumise saamine ei tähenda veel seda, et muutus päriselt toimub. Me inimestena oleme jube kehvad riskide hindajad. Me teeme küll toreda plaani, ent ei suuda adekvaatselt hinnata ära seda, mis päriselt juhtuma hakkab. Me oleme otsekui (mõnikord meie enda loodud) keskkonna orjad, just keskkonnast tulenevad impulsid on need, mis mõjutavad meie igapäevast käitumist kõige enam. Tahame küll trenni minna, aga no nii pagana raske on hommikul üles tõusta. Ja pärast tööd nagu ka ei jaksa ja …
Võimalik lahendus: me peame oma keskkonda tundma õppima
Peaksime ise ja aitama ka teistel aru saada, mis on need impulsid – inimesed ja asjaolud, mis meid ühel või teisel viisil käituma sunnivad. Miks on nii, et alati pärast ühe inimesega suhtlemist olen ma veidi vihane ja torssis ka teiste peale? Või mis on päriselt see, mis takistab mind pärast tööd jooksma minemast? Kohusetunne teiste ees (kodused tööd vajavad tegemist)? Füüsiline väsimus? Konkureerivad tegevused (nt sõpradega välja)? Lihtsaim viis on panna endale konkreetse muutuse käigus kirja 1) asjad ja inimesed ja olukorrad, mis aitavad kaasa ja 2) asjad ja olukorrad ja inimesed, mis kaasa ei aita. Ning muidugi leida siis vastus küsimusele: kuidas ma saan asjaolusid muuta nii, et ma ikkagi saaksin jooksma minna?
#3 viga: leppimine lihtsate lahendustega
Me valime sageli kõige lihtsama takistuse muutuse teele ja suuname kogu oma tähelepanu sellele. Saavutamegi esialgu mõningast edu ja … meie ind raugeb, kui teele satub mõni teine takistus. Või siis loodame liialt n.ö trikkidele-nippidele – et üks lahendus lahendab kõik probleemid. Näiteks – paneme boonusraha vahele ja küll nad teistmoodi käituma hakkavad (nt müügis). Või et triki teeb ära uus tehnoloogia või, veel toredam – saadame ta koolitusele. Sõnaga, me lahendame küll ära osa takistustest, ent see ei taga veel kaugeltki edu.
Võimalik lahendus: Aita leida muutuseks terviklahendus
Terviklahendus võiks käsitleda erinevaid motivatsiooni aspekte. Neist olulisemad:
- Isiklik motivatsioon – aita inimesel saada isiklik kogemus – milline oleks elu siis, kui muutus oleks toimunud
- Toetaja pühendumine – näita välja, et sa oled huvitatud tema muutusest ja selle toetamisest ja oled valmis talle aega pühendama.
- Muutuse struktuuri loomine – aita inimesel valmis ehitada muutuse struktuur/keskkond. Ehk millal ja mil moel ta sellega tegeleb (nii konkreetselt kui võimalik) ning kuidas ta saab igapäevaselt oma edusamme mõõta ja tähistada.
Teist inimest pole võimalik muuta, öeldakse. Võib-olla tõesti. Ja võib-olla ka mitte. Päris kindel võib aga olla selles, et isegi kui see on võimalik, siis see pole kerge. Nojah, ja kes siis ütles, et elu peab kerge olema, eksole 🙂
