Keegi on kusagil öelnud, et 90% inimeste vahelistest jamadest tuleneb viletsast kommunikatsioonist.
Ma ei tea, kas see protsent tõele vastab ja kuidas seda üldse mõõdetud on, ent tunnetuslikult hinnates võib see olla reaalsusele üsna lähedal. Ja kui peaks kõhutunde järgi seda 90protsenti tükkideks tegema, siis väga suure osa sellest saaks endale inimeste kalduvus leida sündmustes, inimestes, nähtustes kinnitust oma uskumustele. Uskumustele, mis on tekkinud varasema kogemuse pinnalt ja millel ei pruugi tegelikkusega liiga palju seost olla (ingl k conformation bias). Remargi korras – muidugi võib ka minu tunnetus olla lihtsalt üks selline näide 🙂
Kindel viis eelarvamuse äratundmiseks
Kuidas aga paistab välja, kuidas tunda ära, et tõenäoliselt oled sattunud oma uskumusi kinnitava eelarvamuse küüsi. Siis kui kuuled ennast teise inimesega rääkides kasutamas sõnu: alati, iga kord, kogu aeg, absoluutselt, mitte kunagi, pidevalt. Ja nii edasi, ilmselt oled juba aimu saanud, milliseid väljendeid silmas pean – nn absoluutne kõneviis. Kummalisel kombel tulevad need väljendid ka kergemini huulile, kui me oleme sattunud (või ise seda tekitanud) konfliktolukorda – hääl on valjem, sõnad tulevad kiiremini üle huulte, teist inimest pole enam mahti kuulata, sest tahaks nii palju, kohe ja korraga öelda ja … “Sa ei kuula mind üldse mitte kunagi!” või siis “Alati peab sinul õigus olema!” või siis “Sa teed seda kogu aeg ja pidevalt!”.
Inimeste käitumine pole absoluutne
Väga vähe asju ja nähtusi on tegelikult maailmas absoluutsed. Ja inimeste käitumine pole kindlasti üks nendest asjadest. Keegi ei tee midagi ju pidevalt, kogu aeg, alati või ka mitte kunagi. See võib ainult tunduda teisele inimesele aeg-ajalt nii – mõnikord ka seotuna teise toreda tajuveaga ehk tundega, et olles inimest näinud umbes 30 sekundit, arvame juba, et teame temast peaaegu kõike. Ent tajuvead, sh oma uskumustele kinnituse leidmine ehk lihtsamalt – me näeme seda, mida tahame näha – on meie aju geniaalne otsetee selleks, et meil oleks lihtsam elada. Et saaks teha võimalikult palju otsuseid ilma pikemalt kaalutlemata, pooleldi automaatselt. Et aju ei peaks tegelema, nagu nobelist Daniel Kahneman ütleb, aeglase mõtlemise ehk kaalutlemisega. See viimane võtab aega ja võtab energiat, otseses mõttes.
Pea paus ja küsi endalt
Kui sul järgmine kord tuleb isu öelda “alati”, “iga kord” või muud sellist, siis enne ütlemist tasub proovida pidada pausi, hingata sügavalt sisse ja välja ning küsida endalt mõni küsimus.
Näiteks nii, teoorias:
- Millised negatiivsed eelarvamused mul selle inimese või tegevuse vastu võivad olla?
- Millised asjaolud võivad olla seda eelarvamust kinnitavad?
- Millised võivad olla need asjaolud, mis eelarvamuse ümber lükkavad, seda ei kinnita?
- Mida ma saaksin teha, et eelarvamus ei hakkaks segama ja saaksin säilitada avatud meele?
Ja praktikas näiteks nii:
- Eelarvamus: Ta ei kuula mind kunagi.
- Kinnitavad asjaolud: Me rääkisime sellest ka eelmisel korral ja ta ei võtnud sellega midagi ette.
- Ümberlükkavad asjaolud: Võib-olla polnud tal aega seda teha. Ja äkki ma ei seletanud piisavalt selgelt ning me ei leppinud kokku konkreetses tegevuses.
- Eelarvamusest lahtiütlemine: Küsin temalt, kuidas ta meie kokkuleppest aru sai ning proovime leida lahenduse ja kokkuleppe, mis sobiks mõlemale.
Ära kunagi ütle mitte kunagi, eksole 🙂
