Tunnen ühte toredat tippjuhti, olgu ta nimeks näiteks Triinu. Ta on vanuses 40+ ja igatsorti juhtimise käsiraamatute järgi on ta otsekui ideaalse juhi kehastus. Ta peab inimestega vestlusi, loob visooni, teeb strateegiat ja plaane ning suudab neist ka enam-vähem kinni pidada. Kõik on nagu hästi, ainult, et … tema inimesed ei pea temast lugu ja kardavad teda.
Triinul on nimelt suurepäraste õpitud juhioskuste kõrval üks, esmapilgul ehk vähetähtsana tunduv, omadus – ta ei talu määramatust. Kohe üldse ei talu. Ta läheb närvi, kui on sunnitud plaanis muutusi tegema. Ta on stressis, sest ees ootav muutus töökorralduses pole detailideni läbi mõeldud. Tema meeleolude kõikumisskaala tööl on lai – ülimast õnnetundest kuni musta masenduseni. Viimast põhjustavad eelkõige inimesed ja juhtumised, mis on ootamatud, keerulised ja prognoosimatud. Ja inimesed kardavad teda, sest tema reaktsioon on sellistel puhkudel agressiivne, ründav, otsekui lõksu püütud metsloomal. Ning sellistel päevadel ütlevad töötajad üksteisele: täna pole sul mõtet oma idee ja jutuga tema juurde minna, tead küll…
Seos eelarvamuste ja autoritaarsusega
Määramatuse talumisest kui juhi ja tegelikult iga inimese elus hakkama saamise ühest olulisest eeldusest hakati rääkima juba 60 aastat tagasi. Esimesena tõi mõiste teadusesse üks Teise Maailmasõja ajal eel Austriast USAsse emigreerunud psühholoog Else Frenkel-Brunswik, kes viis läbi mitmesuguseid eksperimente lastega. Eelkõige huvitas teda seos määramatuse talumise ja autoritaarsuse ning eelarvamuste vahel. Sealt edasi on tehtud terve rida igatsorti eksperimente ja uuringuid, alates sellest, kas määramatuse talumine on kaasa sündinud, n.ö isikuomadus või keskkonna ehk lapsepõlves tekitatud nähtus.
Domineerib must-valge maailmapilt
Üldiselt seostatakse määramatuse mittetalumist vajadusega nähtusi, inimesi, asju kategooriseerida, vajadusega turvatunde järele, võimetusega näha ühes ja samas inimeses nii head kui halba (kirjutasin sellest siin), must-valge maailmapildiga, tuttavlike inimeste-asjade eelistamisega ja vastavalt võõra-vähemtuntu eemale lükkamisega ning otsustamise puhul kiirete ja lihtsate ja varaste lahenduste eelistamisega. Sõnaga – näed inimest või nähtust ja juba on sul olemas selge arvamus ja hoiak tema suhtes, sa tead juba päris täpselt, milline ta üleüldse on ning mida ta tegema peaks. Tuleb tuttav ette? 🙂
Kui üllatus võrdub probleemiga
Ja mõnikord räägitakse määramatuse talumatuse kontekstis ka n.ö teisestest karakteristikutest. Ehk inimesed, kes ei talu määramatust, kipuvad mõnikord olema ka autoritaarsed, veidi dogmades kinni, vähem loovamad, agressiivsemad, neile meeldib “motivaatorina” kasutada pigem karistust, nad on ka rohkem eelarveuste küüsis ning nende ärevustase on kõrgem. Sest mine tea, mis tulevik toob! Siinkohal meenub mulle üks tore ütelus (ma enam kahjuks ei mäleta, kes seda ütles): Kui küsida, siis enamik inimesi ütleb, et neile meeldivad üllatused. Ja kui üllatus päriselt tuleb, siis kutsub enamik inimesi neid probleemiks. 🙂
Kolm asjast, millest koosneb määramatus
Ent millest siis tavaliselt räägitakse, kui juttu on määramatuse talumisest? Ehk mis on antud kontekstis määramatuse parameetrid? Kolm asja:
- uudsus – kui olukord on inimese jaoks täiesti uus, kui inimeses kasutuses pole n.ö tuttavaid mudeleid, kogemusi, vahendeid, mida saaks kasutada
- keerukus – kui olukorraga on seotud suur hulk erinevaid tahke, aspekte, märke, inimesi, asjaolusid
- lahendamatus – kui olukorraga on seotud kaks (või enam) võimalikku lahendust, millest ühelgi pole selget eelist ent mis kõik eeldab täiesti erinevaid lahenduskäike.
Lugedes neid kolme asja, hmm, milline vähegi tõsisem olukord tööl või kodus nendest kõigist päris vaba on?
Olulisim tulevikujuhi komptents
Ja siis kõige olulisem küsimus – miks on määramatuse talumine tähtis? Võime alusta suurelt. Linda Gratton, Londoni Business Schooli professor ja maailma TOP 50 juhtimismõtleja korjas neli aastat tagasi kokku üle maailma u 200 tippjuhti, eksperti, analüütikut ja palus neil muude asjade seas prognoosida tulevikujuhi jaoks kompetentse. Ning eksperdid tulid tagasi sõnumiga: üks kahest kõige olulisemast tulevikujuhi komptetentsidest on just määramatuse talumine (teine oli kultuuridevaheline tundlikkus, kui otse tõlkida väljend “intercultural sensitivity”). Maailm meie ümber muutub keerulisemaks, info hulk kasvab progresseeruvalt ja kõik see muu jutt.
Ravi talumatuse vastu – loe raamatuid
Ent see kõik suurendab oluliselt ka riski teha lihtsustatud otsuseid, kasvanud isu leida üles see “üks kindel asi siin maailmas” ja ehk ka tugevnenud sisemist vajadust võidelda selle määramatuse, pöörase maailma vastu. Ent selle vastu võitlusel saab olla ainult üks võitja ja see pole reeglina inimene. Kui sa määramatust talud kehvasti ja asud sellega leppimise-sõbraks saamise asemel võitlusse, siis on tagajärjeks tõenäoliselt edasi pöörlev maailm ja üks distressis, agressiivne, roomaja aju ja instinktide peal töötav pahur ning kibestunud tegelane.
Ja kuidas siis suurendada oma määramatuse taluvuse piiri? Sellest saaks kirjutada veel ühe loo (ja kunagi ehk ka teen seda). Ent esimese pähe tuleva asjana – loe raamatuid, eelkõige pean silmas ilukirjandust. Lisaks määramatuse taluvuse määra kasvule on see ka lihtsalt tore tegevus.
