“Kuule, sa peaksid rohkem mind kuulama.” Tunnen, kuidas minus elav mässaja tõstab pead ning vererõhk kerkib nagu keevasse vette pistetud kraadiklaasi näit. Ehkki ütlejal võib olla tuline õigus.
Kui ma saaks teha nii, et kõik inimesed muudaks korraga ühte oma käitumisharjumust, siis ühena esimestest asjadest teeks kuidagi nii, et inimesed lõpetaks teistele inimestele nõu andmise. Nõu andmise eelkõige siis, kui teine inimene pole seda küsinud. Sest: reeglina ja enamikel juhtudel sellest pole kasu! Veelgi enam, paljudel juhtudel on selle mõju just vastupidine soovitule – luba küsimata nõu andmine tekitab nõu saajas sagedasti pahameelt ja vastumeelsust. Nii nõu andja kui ka loomulikult siis nõu sisu vastu.
Nõu andmine kui egotripp
Miks me üldse kipume nõu andma? Miks on meil nii raske vait olla ja lasta inimestel endil lahendusteni jõuda? Miks topime on nõu ja tarkust ja kogemust teistele ka siis, kui nad ilmselgelt ei taha seda?
Ühest küljest meeldib meile mõelda, et teisel inimesel on ju nõu vaja. Ta on keerulises olukorras ja me tahame aidata. See on paraku aga vaid mõte, mida meile endile nõu andjana meeldib mõelda. Otsekui oleks meie nõu peamine ajend ja juur hoolivuses, inimlikus kaastundes. Tunnistan, mõnikord see ka on nii. Ent sagedasti on tegelikuks ajendiks hoopis midagi muud. See on meis kõigis elav Ego, tegelane, kes teeb kõik, et kaitsta meid välismaailma võimalike ohtude eest.
Meenuta viimast korda, kui andsid kellelgi nõu. Ilma et ta seda küsinud oleks. Kuidas sa ennast nõu andes tundsid? Kui sa oled vähegi sarnane ülejäänud inimsooga, siis tõenäoliselt tundsid ennast muuhulgas kogenuna, targana, nutikana, inimesena, kes on teise jaoks oluline. Sõnaga, nõu andmine pani sind tõenäoliselt tundma ennast väärtuslikuna, olulisena. Et mitte öelda – targemana kui teine inimene, nutikamana kui teine inimene, võib-olla ka väärtuslikumana kui teine inimene. Sina teadsid, kuidas asjad käivad, teine ei teadnud. Sa pidid ju ometigi talle seda teada andma, tunnetades nii oma olulisust. Ego tegi tööd….
Palumata nõu tekitab kaitsereaktsiooni
Muidugi ei ole nõu andmine alati puhas egotripp, pigem on see kombinatsioon erinevatest teguritest. Ent hoopis suurem tõenäosus on sellel, kuidas palumata nõu esimese hooga vastu võetakse. Lühidalt: kehvasti. Täpsemalt: uuringud kinnitavad päriselust tekkinud tunnet – ootamatu ja palumatu nõu tekitab inimeses kaitsereaktsiooni. Ehk me tajume sellist nõu rünnakuna minu kui nutika, targa ja kompetentse inimese vastu. Ja see pole sugugi tore asi.
Palumata nõu andmisest on vaid väike samm käsuni. Ning tundeid, mis siis tekivad, kirjeldab hästi Jenny Rogers raamatus “Juht kui treener” (Äripäev välja andnud, hea raamat coachingust).
Seega kui annad nõu ilma et seda teine inimene küsiks, riskid tekitada temas järgmisi tundeid:
- Nördimus – mida tema minust ja minu probleemist ka teab?
- Viha ja vastumeelsus – talle võib see ju sobida, aga…
- Alandus – miks ma ei saa seda ise teha?
- Hirm – võib-olla on tal isegi õigus, ent ma ei taha sellega praegu tegeleda.
- Süü – mul ei peaks seda probleemi üldse olema
- Pärsitus – ma ei saa tunnistada, ui kohutavalt ma end tunnen
- Ükskõiksus – ma ei austa seda inimest ega hooli sellest, mida ta arvab
Mistahes eelpool nimetatud tunde korral on nõu andmine tühja läinud, olenemata nõu sisust. Inimene lõpetab kiirelt kuulamise, isegi kui nõu võib talle kasulik olla. Ja kuulamise lõppu on võimalik ära tunda. Kui nõu saaja hakkab rääkima “aga”-juttu: “Jah, see on õige, aga ma ei saa seda teha, sest…”. Emotsioonid on saanud mõistusest võitu (nagu nad ikka tavaliselt saavad) ning sama hästi võid oma nõuannet jagada tänaval vastu tuleva koeraga. Vähemasti ei ütle ta kohe midagi vastu…
Kolm sammu hea nõuandmiseni
See kõik on tore jutt. Ja päriselus tuleb meil endiselt ette olukordi, kus tegelikult aitaks hea nõuanne inimesel kiiremini edasi minna. Mida siis teha? Võib-olla aitab siin kolm sammu, mida olen enda ja oma coachitavate juures näinud töötavat:
- Mõtle enda jaoks välja “mantra”, mida ütled siis, kui tekib jälle isu nõu anda. Näiteks mina ütlen endale “ole vait!” (teen seda mõistagi endamisi, vaikides :-)). Eesmärk on lükata edasi intuitiivset, minu egost tulenevat nõuandmist.
- Esita endale küsimus: kas see, mis ma kavatsen öelda, aitab teisele inimesele kaasa?
Kui vastus on “jah”, siis jätka. Kui vastus on “ei”, siis … ole vait. Vähemasti oled selle küsimusega natukene rohkem teinud oma valiku ja otsuse mõistusega, mitte emotsioonide ajel. - Enne kui hakkad ütlema (kui vastus eelmisele küsimusele on “jah”), küsi luba: “Kas ma tohin nõu anda?” Nii saab inimene ise otsustada, kas ta vajab sinu nõu või mitte. Reeglina on muidugi vastus “jah”, ent loa küsimisega oled valmistanud inimese ja tema ego ette – nüüd keskendu, ära punni vastu, tuleb nõuanne ning sa ise oled seda soovinud.
Ja siis üks mõte (milles peitub nõuanne) ka siia lõppu, kui lubad: inimese kõige parem nõuandja on reeglina tema ise.
