No mis see üks trenn ees või taga. Pealegi, ma olen ju puhkusel. Aga homme lähen kindlasti.
Olen tõepoolest puhkusel. Ent samal ajal ei ole ma puhkusel oma lemmikharrastusest, sportimisest – ujumine, rattasõit, jooks ehk triatlon. Õigem on vist öelda, et suvel peaks olema selle harrastuse tipphooaeg. Trennid värskes õhus, veeremised maanteedel, ujumised avavees, võistlused. Ja siis, istudes oma maakodus Saaremaal mõnusasti tugitoolis ja nautides pärst sööki tassikest kohvi, vaatan treeningplaani ja pähe trügivad just loo alguses kirjeldatud mõtted.
Nagu klaver põõsas sattus mu lugemislauale (täpsemalt küll iPadi) Gretchen Rubini raamat “Better than Before”. Rubin (kes sai kuulsaks oma varasema raamatuga “The Happiness Project”, mis on ka päris tore lugemine) kirjutab seal igapäevastest harjumustest. Sellest, kuidas need tekivad, kuidas nende muutmine ja elus hoidmine sõltuvad inimtüübist, mõtlemisest, ootustest jne. Ja ta kirjutab ka päris toreda nimekirja kõige tüüpilisematest vabandustest, mida me endale ütleme, kui endale ja mõnikord ka teistele lubatud harjumuse muutmise teelt kõrvale kaldume. Need n.ö tagauksed on nii pagana tuttavad. Loe ise:
1. Moraalse kaalutlemise tagauks
See on siis, kui me lubame endale teha midagi “halba” (näiteks süüa krõpse, pool kilo jäätist või suure tüki kooki), kuna oleme enne seda teinud midagi “head” (näiteks teinud trenni vms). Me oleme selle otsekui ära teeninud. Näiteks:
Ma olen juba nii kaua tubli olnud, võin endale ühe tükikese lubada.
Ma hoidsin nii palju kokku, et ei ostnud seda, seega ma võin endale ju selle asja lubada.
Pärast nii kõva trenni võin ma endale ühe suure jäätise lubada.
2. Vale valiku tagauks
See on üks tüüpilisemaid vabandusi, mida endale ütleme. Meil on olemas kaks tegevust ja me üritame neid omavahel võrreldes ühte välistada. Ehkki nad ei ole sugugi üksteisest sõltuvad ja tegelikult saaks hea tahtmise ja planeerimise korral teha nii üht kui teist. Näiteks:
Ma ei saanud trenni minna, ma kirjutasin artiklit.
Kui ma lähen varem magama, siis ei jää mulle aega iseenda jaoks.
Mul on praegu jube kiire, ma lepin need kohtumised kokku siis, kui on rohkem aega.
3. Kontrolli puudumise tagauks
Sellisel puhul me süüdistame meie ümber olevaid asjaolusid selles, et nad meie harjumuse jada katkestasid. Kummalisel kombel me tunneme mõnikord, et asjadel ja oludel on meie üle suurem võim, kui see tegelikult on. Näiteks:
No ma ei ole kunagi suutnud neile krõpsudele vastu panna.
Ma ei saa midagi teha, kui telefon teeb häält – ma lihtsalt pean vaatama.
Laps(ed) võtavad kogu mu aja, mul pole mahti midagi enda jaoks teha.
4. Läbikukkumise korraldamise tagauks
See on üks kummaline asi. Isegi kui me teame, mis meid tõmbab ja et meil on raske tõmbele vastu panna, me ometi kuidagi seame end olukordadesse, kus üks asi viib teiseni ja lõpuks olemegi jälle nullpunktis tagasi. ehk see juhtub siis, kui pealtnäha süütud valikud viivad lõpuks läbikukkumiseni. Näiteks:
Ma vastan veel kiiresti meilidele, helistan paar kõnet ja … ohh, nüüd pole enam mõtet kohtumisele minna, olen hiljaks jäänud.
Ma ostan igaks juhuks paar head kooki koju, mitte endale muidugi, ikka juhuks kui keegi tuleb külla.
Ma surfan 15 minuti netis, enne kui tööle hakkan. Ja siis veel 15 minutit …
5. “See ei loe” tagauks
See juhtub siis, kui meile millegipärast tundub, et antud olukord “ei loe”. See ei käi meie endale või ka teistele antud lubaduse alla. Kuna lihtsalt… olukord on ju hoopis teine. Näiteks:
Ma olen puhkusel (mea culpa! :-))
Ma olen suitsetamise-joomise-koogi söömise vms täitsa maha jätnud. Välja arvatud siis, kui on nädalalõpp või olen sõpradega.
Ma kavatsen pärast trenni minna, seekord võin ju endale selle tükikese lubada.
6. Küsitava eelduse tagauks
Sageli me kirjeldame ja kujutame endale ette jaoks eeldusi, mis mõjutavad mei harjumuse tegemist, enamasti mitte paremas suunas. Kusjuures meile endale tunduvad need eeldused päris mõistlikud. Ent kas nad ka tegelikult seda on? Näiteks:
Ma ei saa enne tööle hakata, kui mu töölaud on korras.
Ainult pool tundi on jäänud järgmise koosolekuni, ma ei jõua niikuinii midagi ära teha.
Kui ma vähemalt poolteist tundi trenni ei saa teha, pole mõtet välja minnagi.
7. Teistest hoolimise tagauks
Mõnikord me põhjendame oma lubadustest loobumist teiste eest hoolitsemise vajadusega. Ehk siis toome põhjuseks vajaduse olla lahke, abivalmis, suuremeelne, mõistev. Näiteks:
Ma ei saa jooksma minna, sest see võib riivata mu elukaaslase tundeid.
Nii paljudel inimestel on mind praegu vaja, mul pole aega enda tervisele keskenduda.
See solvaks minu ema, kui ma nüüd jätan selle koogitüki võtmata.
8. Võltsi eneseteadlikkuse tagauks
Sageli on see tagauks looritatud armstatusega elu vastu, vajadusega elada täiel rinnal või siis vajadusega aktsepteerida ennast sellisena nagu olen. Näiteks:
Me elame ainult ühe korra! Elu on liiga lühike, et mitte korra päriselt elada.
No ma lihtsalt olen selline.
Kui ma seda praegu ei tee, millal siis veel?
9. “Ühe-mündi” tagauks
Nime on see saanud tõdemusest, et üks münt ei tee kedagi rikkaks. Ent kui iga päev lisada üks münt, siis võib lõpptulemus olla hoopis toredam. Ja mõnede müntide ära jäämise kulu võib olla suurem kui me oskaks arvata. Ehk – väärtuslik on just protsess, igapäevase tegemise harjumus. Ühe korra trennist loobumine pole suur number, ent ärajäetud trennide “kulu” võib kokku võttes olla päris suur. Seda tagaust kipume kasutama siis, kui oleme järjest teinud ära suure töö (või siis pikalt asja juba mitte teinud :-)) ning tundub, et järgmine tükk ei oma kuigivõrd suurt tähtsust. Näiteks:
Ma ei ole juba pikka aega trennis käinud, pole vist mõtet täna ka minna.
Ma olen kogu aeg rattaga sõites kiivrit kandnud. Täna ei viitsi panna. Mis on tõenäosus, et minugi midagi juhtub kui siiani pole juhtunud?
Mis see üks õlu ka ära pole?
Lugedes neid vabandusi – tagauksi – on mul tunne, et me oleme inimestena sageli nii intelligentsed ja osavad, et suudame endale ette rääkida mitu põhjendust-vabandust korraga, vastavalt vajadusele. Loll kes mittetegemisele põhjust ei leia, eksole. Vähem mõelda ja rohkem teha, tundub aga mõnikord päris hea mõte. Ja nagu Erkki Nool kuskil ütles: Kõige raskem trenni osa on sohvalt ukseni jõudmine 🙂
