On üks sõna. Kui seda meile öeldakse, tekib enamikul meist tunne, nagu pitsitaks keegi kõrist, vererõhk tõuseb ja mõnikord tekib isu ära joosta. Või kaklema hakata.
Tegelikult võiks selle sõna – muutus – ära unustada. Muutusel on negatiivne kõla, see ähvardab ebamugavustega, ta on piisavalt ebamäärane, et tekitada hirmu. Ja hirmul on suured silmad. Mis viibki meid tundeni, et peaksime hakkama – nagu psühholoogid ütlevad – kas kaklema või põgenema. Statistiliselt vastaks meist 80% selgesõnalise “ei”, kui meil palutaks nüüd ja kohe hakata midagi teistmoodi tegema. Lihtsalt seepärast, et noh… see on ju muutus!
Vajadus midagi ära teha
Meil ei ole vaja muutust. Meil on ju lihtsalt vaja üks asi ära teha. Olgu selleks mingi asja valmis ehitamine, teistsugune meeskonna struktuur, uue palgasüsteemi juurutamine või teiselaadse harjumuse tekitamine. Panna sellele asjale nimeks “muutus” võib tekitada sama tunde, kui öeldakse, et pead ühe prae asemel ära sööma ebamäärase elevandist suurema eluka määramatu aja jooksul. Teadmata, kas ta üldse söödav ka on. Tekkis isu? Raske uskuda.
Semantika on tähtis
Võib ju ka rääkida, et mis see üks sõna siis niiväga ikka on. Oluline on ju sisu. Loomulikult. Ent inimene on emotsionaalne olend, suuremat osa meie tegusid juhivad tunded, isegi kui me seda endale tunnistada ei taha. Ning semantika on tähtis. Ehk see tunne, tähendus, mida sõna meis tekitab, kipub tugevasti mõjutama seda, kui isu ja innuga me tegudele asume. Ja kas üldse asume. Proovi veelkord ja kuula: “Sind ootab ees suur muutus!” Mis tunne tekkis?
Niisiis, unustame muutuse. Meil on vaja lihtsalt üks asi ära teha. Küsimus on, kuidas me võimalikult kiiresti saaks pihta hakata, kuidas me saame ennast ja teisi teele saata, juba midagi teistmoodi teha. Muidugi mitte uisapäisa tormates. Ent siiski ka mitte liiga palju aega raisates hoiakute, või veel enam, uskumuste muutmisele. Kui oled aga juba liikumas, on palju lihtsam suunda muuta, uusi radu ette võtta. Ja küll ka hoiakud ja uskumused järgi tulevad.
Allpool mõned lihtsakoelised, ent vahest üllatavalt tõhusad “nipid”, kuidas ennast ja teisi liikuma saada. Ehk kuidas alandada künnist, mis seisab mõtlemise, rääkimise, arutamise, hoiakute muutmise ja tegemise vahel.
Väike tükk
Proovi teha nii, et asi, mis vajab ära tegemist, oleks hoomatav ja ka reaalselt tunnetatav. Kui otsustad hakata trennis käima, siis keskendu sellele, et saaks tehtud järgmine trenn. Mitte mõelda sellele, et vaja on veel teha umbes 100 trenni. Kui on vaja juurutada uus töövõtete süsteem, siis mis on miinimumtase ehk mis on see üks-kaks liigutust, konkreetset tegevust, mida inimesed peaksid hakkama nüüd tegema. Väike tükk. Kui see on juured alla kasvatanud, siis järgmine tükk.
Ajutine
Ütle, kas endale või teistele, et katsetame uut moodi tegemist, näiteks 30 päeva. Või kaks kuud. Mitte vast pikemalt kui 6 kuud – väidetavalt ei suuda suur osa meist üle kuue kuu enam tulevikku reaalselt tunnetada. Ning siis saame kokku ja vaatame, kuidas läks. Ja kui vaja, otsustame asju ümber. Pärast “katseperioodi” lõppu on tõenäoliselt juhtunud see, mis ikka juhtub, kui inimesed harjuvad ühte tegevust tegema – sellest on saanud harjumus, mis vajab võib-olla detailides kohendamist, ent millest nullpunkti tagasitulek on ebatõenäoline.
Sage
Harjumus ei kipu juurduma, kui tegevusi on liiga harva. Korra kvartalis või veel hullem, korra aastas mingi tegevuse harjumuseks muutmine võib olla kaunis keeruline ülesanne. Näide: arenguvestlused. Kui inimestega peab vestlema kord aastas, hoogtöö korras, siis on üsna väike tõenäosus, et inimestega vestlemisest kujuneks harjumus, mida juhid rõõmu ja innuga teevad. Seega, mis on see konkreetne tegevus, mida sina või sinu inimesed saavad ära teha nädalas, võib-olla isegi päevas? Sagedus ja distsipliin koostöös on asjade ära tegemise parimad sõbrad.
Konkreetne
Asjade ära tegemise, uute harjumuste kinnistamise suurim vaenlane on aga ebamäärasus, ambivalentsus. Nüüd hakkame teistmoodi elama! Hmm, vahva. Aga mismoodi siis? Konkreetselt? Ehk mismoodi näeb see uut moodi elu välja? Kui kaua kestab, mis seal teha tuleb, millal seda teha. Ja nii edasi. Võib-olla on mõistlik anda inimestele kätte konkreetne käitumisjuhis, võib-olla on mõistlik lasta inimestel endil see juhis välja mõelda. Olenevalt asjast. Ent oluline on, et see oleks konkreetne, et inimesel tekiks silme ette pilt, kuidas, kellega ja millal ta seda asja teeb.
Mõõdetav
Hea küll, meil on vaja mingi asi ära teha. Kas me oleme praegu poolel teel? Või oleme juba kohal? Kuidas meil üldse läheb? Ehk küsimus on: kuidas sina või sinu inimesed saaksid aru, et ollakse edasi liikunud? See võib olla ka lihtsalt enda loodud skaalal 1-10ni – kuidas tunne on, kus me oleme? Või ka konkreetsem “tehtud-tegemata” valik, midagi, mida on võimalik selgelt näha ja mõõta. Sõnaga ja veidi üldistades – inimestele meeldib, kui nad aduvad, et on kuhugi teel ning et tehtud on nii palju ja tegemata nii palju. Mõõdetavus aitab rajal püsida ja “minna trenni” ka siis, kui “ilm on niru ja väga nagu isu pole”.
Kindlasti on veel nippe ja trikke ja katsetusviise, kuidas ennast ja inimesi liikuma saada. Ent, see pole ju muutus. Me lihtsalt tahame midagi ära teha ja hakkame seda tegema. See on elu.
