Hulk aastad tagasi nägin tänaval üht ema oma poega kantseldamas. Tuliste sõnade saateks käis jope kraenurgast sakutamine. Oi, kui kehva ema, mõtlesin.
Kas ta siis ei suuda oma poega muud moodi kasvatada, kui sakutades ja sõimates? Ilmselt rääkisin sellest ka inimesele, kellega sel hetkel koos olin. Küll ma ise oleksin ikka parem lapsevanem, eksole!
Koosa saavad nii presidendiproua kui naabrimees
Saavad. Kõik. Oma koosa. Alates presidendi prouast kuni parima sõbrannani, alates naabrimehest kuni peaministrini. Suure, võib-olla mõnede inimeste puhul isegi enamuse meie, inimeste ajast võtab teiste inimeste kohta hinnangute ladumine – kuidas nad riides käivad, mida söövad, kuidas tööd teevad ja kellega õhtul voodisse lähevad. Tulistame hinnanguid kodus ja tööl, teistega koos olles ja isegi üksi, oma mõtetes.
See on midagi, mida oleme harjunud tegema. Võib-olla seepärast, et see aitab näha meil ennast veidi paremas valguses, võib-olla seepärast, et see tekitab meis tunde, et me oleme veidi paremad kui “need teised”, võib-olla seepärast, et kardame kõike, mis on meist erinev ja võõras ning igaks juhuks tuleb selle vastu omal moel välja astuda. Igaljuhul me teeme seda, vähemal või suuremal määral. Ning tekitame sellega mõttetult palju jama nii endale kui teistele.
Vähe sellest, et hinnangute andmine ise ei ole vast kõige konstruktiivsem viis maailma ja teistesse suhestumiseks. Me oleme erakordselt naiivsed ja “pimedad” selle suhtes, kuidas meie hinnangud tekivad. Meile meeldib mõelda, et minu hinnang on objektiivne ja õige ning et lähtun teistele hinnanguid andes samadest kriteeriumitest, mis endagi puhul. Ja ometi kinnitavad uuringud, et inimesed hindavad teisi inimesi hoopis teisiti kui iseennast. Mõned näited.
Ennast hindame olukorra, teisi käitumise järgi
Me anname endale hinnanguid olukorrast lähtuvalt, teistele aga vaid nähtava käitumise järgi. Kui oled kohtumisele hilinenud, siis mõlguvad su peas mõtted nagu “liiklusummik” ja “buss jäi hiljaks”. Hiljaks jäämise põhjus oli konkreetses olukorras. Kui aga oled see, kes peab teist inimest kohtumisele ootama, hakkavad sinu peas tekkima mõtted: “ta ei hooli minu ajast” või “ta on hooletu, ei suuda ennast juhtida”. Või siis võtkem teine näide: üle joonte parkimine. Kui teed seda ise, siis …noh, mul oli kiire. Kui seda teeb keegi teine – hoolimatu põmmpea! Sõnaga – teise inimese puhul kipume puudusi pidama isikuomadusteks, enda puhul aga vaid olukorrast tingitud ühekordseks kõrvalekaldeks.
Positiivne illusioon
Inimestel on sageli enda suhtes tugev positiivne illusioon. Me eeldame, et me saame projektiga kiiremini hakkama, kui eeldaksime sama asja teistelt. Või ka eeldame, et meie haigestumine on vähem tõenäoline kui kolleegide puhul. Ning mõistagi, rikkaks saame me suurema tõenäosusega kui teised. Illusioon. Mis aga juhtimise ja suhtlemise koha pealt oluline – meil on tugev positiivne illusioon ka enda käitumiste-oskuste suhtes. Ning see kipub ka muutuma vastavalt sellele, millisel ametipositsioonil oleme – mida ülespoole, seda vähem me teiste poolt nähtavat reaalsust tajume.
Põgusa kontakti järeldused
Me arvame, et teame juba pärast põgusat kokkupuudet teistest inimestest rohkem kui nemad teavad meist. Ja jällegi – meie “teadmine” tugineb asjaolul, et omistame inimestele põgusal kokkusaamisel nähtud käitumise järgi isikuomadusi, põhimõtteid ja elukreedosid. Enda puhul seevastu aga arvame, et “me oleme ikka keerulisemad inimesed, kui välja paistab”. Meil on mõtted, sihid, unistused, põhimõtted, motiivid, mida mõningase käitumise järgi ei saa kuidagi tuvastada.
Neid näiteid on veel. Ja nad kõik kinnitavad: kui hinnangutes enda suhtes lähtume oma mõtetest, tunnetest, olukorra tajust, siis teiste puhul sellest, mida me näeme. Kurblooliseks teeb selle asja aga see, et me kipume võtma hinnanguid teistele kui objektiivseid, reaalsust peegeldavaid hinnanguid. Ja see ei vasta mitte mingil juhul tõele.
Hinnangu vormivad uskumused
Selle, mida me näeme teiste puhul, vormivad hinnanguks meie tajud, meie uskumused. Mis on aga samas nii tugevad ja selged ja enesestmõistetavad, et hinnang tundub meile tõepoolest “objektiivne”. Näiteks tehti eksperiment, kus küsiti inimestelt, kes sobiks paremini politseijuhi kohale, kas n.ö tänavaharidusega või formaalse haridusega inimene. Ja vastus oli, et olulisemaks pidasid inimesed vastavalt seda haridust, mida omas meeskandidaat – kui tal oli tänavaharidus, siis oli see olulisem ja vastupidi. Ometi kinnitasid inimesed, et pole vahet, kas sherifiks saab mees või naine…
Teadvustamata uskumustega on veel üks halb lugu – me kipume eeldama, et teistel on samad uskumused ja arvamused. Kui aga üllatusega avastame, et teised võivad sootuks teisiti arvata, siis lahterdame nad eelarvamuste küüsis olevateks. Sest meie enda arvamus on ju objektiivne! Nii kipume näiteks arvama, et teisi inimesi kihutab tagant pidev omakasupüüdlikkus, meie endi puhul aga see nii kohe kindlasti pole. See eeldamine – ise oleme objektiivsed, ent teised on eelarvamustega, kallutatud huvidega, on ka üks peamisi konflikti allikaid. Nii ühiskonnas kui meeskonnas.
Hinnangu tonaalsus ütleb palju ka andja kohta
Ja siis ka üks tore uuring, mis ütleb nii: see, kuidas sa teisi hindad, ütleb päris palju ka sinu enda kohta. Nimelt on tuvastatud, et teisi inimesi positiivsemalt hinnanud inimesed on ka ise rõõmsamad, õnnelikumad, rahulolevamad. Ja töötab ka teistpidi: inimesed, kes hindavad teisi inimesed pigem negatiivselt, on ka ise õnnetumad, rahulolematumad või nartsissilike kalduvustega. Siinkohal meenub mulle ka üks uuring, mis ütles, et 2/3 Eesti inimestest pole oma tööga rahul. Küsides nüüd nende hinnanguid teistele inimestele, millist tulemust loodame saada?
Ja lõpetuseks loo alguse juurde tagasi. Ehk lapsevanemad, käsi südamele: kes teist on suutnud kasvatada oma lapsed suureks ilma nende peale kordagi häält tõstmata?
