Enne Eesti Laulu lõppvõistlust istusime sõpradega ühes kesklinna lokaalis, mille hetketäituvust iseloomustas fakt, et peaaegu iga külalise kohta oli üks ettekandja. Ennustasime lauluvõistluse võitjaid.
Meid oli viis. Igaüks kirjutas paberile oma TOP3-e, kes on tema arvates võistluse võitjad. Mõni oli näinud-kuulnud kõiki laule, mõni oli kuulnud vaid, et see või teine lugu pidavat noorte hulgas pop olema. Sõnaga, igalühel oli oma infokilluke, mida ta siis ennustamisel kasutas. Kogusin paberid kokku ja tegin nende põhjal kollektiivse TOP3. Tulemus? Keegi meist eraldi ei suutnud kõiki kolme võidulaulu tegelikus TOP3-s ette näha. Ent meie “kollektiivne aju” suutis ette näha kõik kolm laulu, vaid võitja ja teine koht oli vahetuses…
Lugesin raamatut “The Wisdom of Crowds” James Surowiecki sulest, mis nägi ilmavalgust juba 7 aastat tagasi. Ajakirja New Yorkeri ajakirjanik on hea kirjastiiliga, raamat on täis näiteid ja lugusid ja uuringuid ning põhimine väide kõlab: teatud sobivate tingimuste olemasolul on grupp targem kui ükskõik milline üksikisik selle grupi seest.
Näiteid on palju, alates sellest et kuulsa “Tahad saada miljonäriks” saadete õlekõrte puhul on publiku abi tõenäoliselt parem kui “helista targale sõbrale” kuni näideteni, kuidas grupid on suutnud tulevikku paremini prognoosida, kui mistahes visionärid.
Võtmefraas on siin “teatud sobivate tingimuste olemasolul”. Millised on siis need sobivad tingimused? 4 kriteeriumit:
1. Arvamuste ja info mitmekesisus, paljusus. Igalühel grupist on oma infokild, mis ei kattu teiste omaga. Kuitahes väike ja teiselaadne või ekstreemne see kild ka ei oleks – väärtus on just info ja arvamuste mitmekesisuses. Seega, tahtes saada head tulemust, peaks grupp olema pigem mitmekesine kui homogeenne.
2. Arvamuste sõltumatus. Grupis olevate inimeste arvamus ei ole mõjutatud sellest, mida arvab keegi teine grupist. See on ka põhjus, miks pole soovitav teha grupis ajurünnakuid, kui eesmärk on saada võimalikult palju ja kvaliteetseid ideid.
3. Detsentraliseeritus. Inimeste arvamus on kujunenud n.ö omal käel tegutsedes, mitte tsentraalselt kellegi poolt suunatult. See tähendab seda, et enda huvides tegustevate ja üksteisest sõltumatute inimeste arvamusi koondandes saame parema tulemuse kui ülevalt-alla arvamusi ja tegevusi suunates.
4. Mehhanism arvamuste koondamiseks. Eespool kirjeldatud eeldused on küll head, ent kui pole mehhanismi, mis neid eeldusi arvestades suudaks arvamused kokku koguda ja selekteerida ning mingiks tulemuseks vormistada, siis ei saa ka head tulemust. Näiteks üks mehhanismi osa peaks olema, et arvamuste kirjutamine peaks olema üheaegne, mitte järjestikusena (siis hakkab eelnev järgnevat mõjutama).
Võimalus on kasutada internetiküsitlust, post-it´eid (kui olete juba grupiga koos) jne. Ja mõistagi peaks olema välja mõeldud see, kuidas kogutud ideedest tulemus tekitatakse – võetakse keskmine, tehakse punkte andes edetabel vms – lähtuvalt eesmärgist ja küsimusest peab enne grupi liikmetelt arvamuse küsimist ka selge olemas see, mismoodi lõpptulemuseni jõutakse.
Kuidas ja kus seda gruppide tarkust päriselus rakendada? Pakun välja esimesed mõtted ja kohad, kus olen seda näinud või aidanud ise rakendada:
* Organisatsiooni arengukohtade leidmine – millised tegevused aitaksid meil hetkel kõige kiiremini sihi poole liikuda? Vaata näiteks ühte võimalikku tegevuste jada siit.
* Turu prognoosimine – milline on meie valdkonna võitja profiil kahe aasta pärast?
* Tootearendus – milline võiks olla meie hit-toode aasta pärast?
* Uued ideed – mida võiks teha, et ….?
* Ennustusvõistlused – osaleda jalgpalli MM-i (või mistahes suurvõistluse) ennustusvõistlusel grupiga, lastes teha organisatsiooni seest paljudel ennustused ja võttes need kokku ja keskmistades ennustused üheks ennustuseks. Ja võidusumma mõistagi jagada kõigi osalejate vahel… 🙂
Oleks hirmus huvitav, kui jagaksid oma kogemust – kas ja kus oled grupitarkust kohanud?
