Tosinkond aastat tagasi käisin Financial Times´i toimetuses. Aukartuse ja kerge hingevärinaga vaatasin, kuidas tehakse maailma üht mõjukamat majanduslehte. Muidugi selgus, et ka seal töötavad inimesed ja lehe tegemine on olemuselt ja üldjoontes samasugune pea igal pool. Ent asi, mis mind toona hämmastas, oli toimetuse töökoht – hiigelsuur koppel, kus inimesed istusid 4-5 töökohast koosnevatel “saarekestel”. Ning kus oli lisaks siltidele, mis toimetus (välis, kohalik, börs jne) kuskil istub, lakke riputatud ja seinale kleebitud ka meeldetuletused stiilis “Palun vaikust, inimene töötab”.
90ndate teises pooles oli Eestis esimene ehitusbuum ning uusi kontormaju kerkis nagu seeni. Ning mõistagi oli kaasaegse kontori sünonüüm “avatud kontor” – sest nii liiguvad ideed ja koostöö on parem ja … Täna juhtub mulle üha uuesti ja uuesti koolituma ning niisamagi vestlema inimesi, kellel on, eesti keeles öelduna, kõrini avatusest ja “ideede liikumisest” ning kes väidavad, et paljud probleemid nende koostöös on tingitud just avatud kontori “võludest”.
Pakun mõtlemiseks mõned faktidega segatud mõtted:
Jutt ideede paremast liikumisest avatud kontoris on müüt, mis ei vasta tõele. Kõige rohkem ja kvaliteetsemaid ideid tekitavad inimesed siis, kui nad saavad seda teha üksi, mitte kuskil kambas “ajurünnakul”. Fakt.
Inimeste töö tulemuslikkus on avatud kontoris on 15-20% väiksem võrrelduna privaatsust võimaldava kontoriga.
Müra ja segajate hulk kasvab avatud kontoris eksponentsiaalselt. Teisisõnu, segaja – olgu see kellegi hüüe või lihtsalt vali jutukõmin – loob viljaka pinnase teistele sarnastele “tulipunktidele” samaaegaselt. Kujuta ette, kuidas näiteks suures saalis hakkab igavama poolse ettekande ajal sumin tekkima – keegi köhatab, siis keegi itsitab, siis juba on kuulda kolmest kohast jutupobinat jne.
Avatud kontoris suureneb rõhk välistele töömotivaatoritele. Tööd tehakse kolleegide-ülemuse pilgu all selleks, et tööd tegev välja paista (kasvõi lihtsalt arvutiga l-tähte klõpsides). “Kui on silma alt ära, siis muutub laisaks,” võttis levinud hoiaku hästi kokku üks avatud kontoris töötav tippjuht.
Suur avatud kontor on uuringu järgi eestlaste jaoks konkurentsitult kõige ebameeldivam töökoht. Eelistatuim on töötada väikeses 4-5 inimeselises grupis omaette ruumis. Muuseas, oluline on see, et eelistatakse mitte omada töökohal üksteisega visuaalset kontakti.
Ma ei räägigi igapäevastest tavaolukordadest, mille peale avatud kontorite planeerijad-otsustajad ei mõtle (vähemasti ei tehtud seda minu kogetud juhtudel). Kus ja kuidas ma saan teha rahulikult oma erakõnesid? Või ka pingelisemaid töökõnesid (ilma et peaks pabistama – kuidas ma nüüd välja paistan)? Kus ja kuidas ma saan keskenduda tund aega ühe asja tegemisele ilma, et keegi mind segaks? Nii hakatakse otsima nurkasid, ehitatakse toataimedest seinu ja okupeeritakse nõupidamisruume – ikka oma privaatsusvajaduse rahuldamiseks.
Ja ometi ehitatatakse edasi avatud kontoreid. Miks siis, kui ideed tegelikult ei liigu rohkem, inimestel on Suure Venna pilk kuklas ebamugav töötada, müra ja segajate ning ka konfliktide arv kasvab ning ka tulemuslikkus on väiksem? Ma arvan, et sa juba aimad vastust …
