Mõnikord (ja sugugi mitte liiga tihti) on nii, et aeg, sisemine valmisolek ja tugev väljastpoolt tekitatud emotsioon saavad kokku. Ja siis sünnib midagi, mida sõnades on raske kirjeldada. Aeg ja ruum kaovad, jääb vaid midagi hiiglasuurt ja samas hoomamatut. See on otsekui lummus, millesse sa mähkud.
Kogesin eelmisel laupäeval oma elu seni parimat kontserdielamust. Aile Asszonyi ja Jose Cura lõid Saaremaa ooperipäevade kontserdil minus ja ilmselt paljudes just eespool kirjeldatud tunde. Võib-olla professionaalsest kretinismist, võib-olla lihtsalt inimlikust huvist hakkasin mõtlema – mis tegi sellest kontserdist sedavõrd erakordse ja ainulaadse kogemuse.
Kõigepealt jah, kaunid hääled. Mõlemad on maailmatasemel ooperilauljad. Jose Cura´t peetakse hetkel maailma esitenoriks ning olen päris kindel, et hetkel Eesti esiooperilaulja Aile Asszonyi leiab end juba lähiaastail maailma suurtel lavadelt (siinkohal ka full disclaimer: Aile on minu väga hea perekonnasõber). Ent midagi veel. Midagi, mida tegi kontserdil Cura – selle kontserdi vaimne ja sisuline liider.
Jose Cura tegi teistest staarid ja tõstis nii ka enda väärtust. Pärast iga pala leidis Cura orkestrist või koorist kedagi, keda esile tõsta, kes sai publikule kummardades eraldi tähelepanu osaliseks. Tema esimene tänu pärast palasid läks orkestrile, dirigendile, koorile, Ailele. Laval olles oli ta meeskonnamängija, kes mängis kaasa, inspireeris teisi ning näitas igal moel, kuivõrd ta austab ja hindab teiste panust. Sõnaga, tänu tema innustusele tõusid ka teised osalejad oma parimale tasemele.
Cura pühendus hetkele, konkreetsele ja ühekordsele kontserdile. Alates Aile sünnipäevale pühendatud lauludest kuni vahetekstide ja hetkemotsioonidele toetunud lavategevusele (nii vähemasti tundus) – see oli ainulaadne, ühekordne ja eriline. Tema olek ja tegevus ülipika, 3 tundi ja 20 minutit kestnud kontserdi ajal tundus lähtuvat põhimõttest: go with the flow. Ehk vooluga kaasa minek – reageerimine hetkeemotsioonidele-olukordadele, uute, ootamatute olukordade tekitamine jne. Mõistagi kontserdi üldistes raamides, ent siiski – selline loovus tavapäraselt veidi kammitsetud ooperimaailmas oli ebaharilik.
Ja selgus ka, et ehkki maailma esitenor, on Cura siiski inimene oma eksimustega. Lisaks ooperilauljale on Cura ka dirigent (ja lavastaja). Ühe tema dirigeeritud pala järel (mis minu, tõsi, siiski üsna asjatundmatule kõrvale kõlas väga kaunilt) tunnistas ta, pärast publiku ovatsioone, et oli unustanud oma prillid garderoobi ning seega ei näinud kuigivõrd noodikirja – kas orkester on looga natukene eespool või tagapool või … Tjah, juhtub ka paremates peredes, nagu öeldakse. Ja sellised eksimused teevad sageli inimest veel lähedasemaks.
Tõenäoliselt saaks leida veel mõningaid pidepunkte, mis tegid kontserdi erakordseks. Alates mõlema tähtesineja säravast karismast kuni suurepärase koori ja orkestri ning kontserdi asukohani – Kuressaare lossi kõrval. Ja tõenäoliselt oli õnnestumine ka nende kõikide asjaolude kombinatsioon. Ent sellegi poolest tundub mulle, et seekord sütitas esinejate, ja nende kaudu ka publiku hinges, selle seletamatu lummuse Jose Cura, kontserdi juht ja liider.
