Kiitmise ja laitmise asemel tunnusta iseennast ja teisi. Raamatupoes käies jäi näppu al(l)ahinnatud raamat budismist igapäevaelus. Rohkelt mitmesuguseid enda sisse vaatamise meetodeid ja budismi olemust selgitavat juttu sisaldavas raamatus on ka mõni päris praktiline näpunäide.
Ja kõige rohkem sel hetkel kõnetaski mind soovitus: kiituse ja laituse asemel loo tunnustavat, teiste pingutusi väärtustavat õhkkonda – nii sina kui teised teevad arvatavasti selle hetke parimat.
Teiste ja enda tunnustame tegude eest kasvatab ühelt poolt tegija enesekindlust ja teiselt poolt koostöötahet. Ent lisaks suudame nii kergemini näha ka omi vigasid ning nendest õppida.
Miks see idee mulle meeldib? Puht sisetunde järgi tundub mulle, et ehkki budismis aastatuhandeid küpsenud, läheb see põhimõte siiski hästi kokku just 21. sajandi õhtumaa inimese motivatsioonitunnetusega. Kiitus ja laitus sarnanevad rohkem 20. sajandi piits ja präänik tüüpi motivatsiooniteooriatega.
Mis sinu sisetunne ütleb?
