Pärast eelmise nädala artiklit “Juhi tekitatud läbikukkumise sündroom” on mitmed küsinud: mida siis teha, et kirjeldatud keerist vältida? Siin üks võimalik tegevusteahel.
Esiteks peaks nii juht kui töötaja kokku leppima, milline on eesmärk ehk ideaalolukord. Kuidas on olukord siis, kui asjad on korras (ehteestlaslik eesmärk :-)) või kui asjad on väga-väga hästi? NB! eesmärk võiks olla pigem positiivne (“asjad on hästi”), kui negatiivne (“enam ei eksi”). Ja kui veel ideaalset eesmärki kirjeldada, siis see võiks olla inimese jaoks pigem õppiv – “ma teen midagi”. Mida ma enne ei osanud.
Teiseks peaks nii juht kui töötaja ühte moodi aru saama, mis on teema, ehk millega töötaja konkreetselt hädas on/oli. See on konkreetne tegevus, mitte üldine “sa ei saa oma tööga üldse hakkama”.
Kolmandaks peaks juht ja töötaja koos arutama põhjuseid, mis viisid töötaja eksimuseni või ebarahuldava soorituseni – sealhulgas arutama ka juhi mõju töötaja tegevusele. Puudu on töötaja oskustest, enesekindlusest, toetusest, mingi asi tõmbab motivatsiooni maha, hirmul on suured silmad jne. Ja milline on juhi roll selles kõiges.
Neljandaks leidma ühiselt lahendused – ehk mida peaks tegema töötaja ja mida juht, et eesmärgi poole liikuda ning kuidas ka seda liikumist vahepeal jälgida. Reeglina võiks omapoolse lahendusega esimesena välja tulla töötaja ise, juhi roll oleks pigem aidata seda selgemaks-konkreetsemaks lihvida. Ja tagada, et selles oleks sees ka juhi osa, kas siis toetajana, kontrollijana, tagasisside andjana või ka mingi oma kogemuse lisajana. Kui töötaja seda vajab-küsib.
Ja viiendaks kokkulepe ka selle kohta, kuidas tulevikus sarnastes olukordades käituda (kui juhil tekib kange kiusatus asuda töötajat kontrollima).
Läbikukkumise sündroomi ennetamine, selle vältimine nõuab reeglina oluliselt vähem vaeva, kui hiljem keerisest tagasi tulemine. Küsimus on ju usalduses, selle murdumises ja taastamises. Korra murdunud usalduse taastamine on väga palju keerukam, kui selle hoidmine.
