See juhtub sagedusega umbes kord aastas. Sajad anonüümsed netikommentaatorid vahutavad põlgusest ja pahameelest. Mõni poliitik laiutab käsi – no mis me teha saame. Ja mõni lubab konstruktiivseid lahendusi ning moodustab komisjoni. Ja siis vaieldakse, arutatakse, parandatakse, parendatakse, muudetakse, tõhustatakse ja …. aasta pärast ollakse täpselt sama lõhkise küna ees.
Millest jutt? Riigikogu liikmete palkadest, mis mõne poliitiku sõnul on sekundaarse tähtsusega, ent mis ometi sedavõrd palju meie kõigi aega ja energiat endasse imevad.
Paradoks ja samal ajal probleem ongi aga selles, et Riigikogu palgasüsteem on otseselt seotud Riigikogu enda tähtsaima ülesandega. Kuid kuna kahjuks pole keegi seda ülesannet, eesmärki kusagil kirjeldanud, veel vähem sõnastanud, siis toimubki lõputu palgasüsteemi „parandamine ja tõhustamine“. Ja tulemus – iga kord läheb süsteem hullemaks ja inimesed vihasemaks.
Riigikogu liikmete palkade (mis on millegipärast seotud kõrgemate riigiametnike palkadega, ehkki, mulle tundub, need on kaks täiesti ise asja) muutmise põhjendused tunduvad iseenesest ju mõistlikud ja loogilised. Kuulake.
Tehtud töö eest peab olema õiglane tasu. Õige!
Palk peab olema piisav, et kompenseerida põhitööst eemal olekut. Ka õige.
Sissetulek peab olema nii suur, et riigi esindamisega kaasnevad kulud saaks kaetud. Jälle õige!
Pakutav palk peab olema piisav, et Riigikogusse tahaksid kandideerida ka nutikamad ja intelligentsemad inimesed, kes madala palgaga ei tule tööle. Seda põhjendust muidugi avalikult valijatele keegi ei julge välja öelda (sest kas siis madal palk tähendab madalamat võimekust?), aga sellegipoolest on see põhjendus ju laias laastus … enam-vähem õige!
Riigikogu liikme palk ei tohi riivata inimeste õiglustunnet – absoluutselt õige!
Ja palgasüsteem peab olema lihtne ja läbipaistev – kahtlemata, täitsa kindlasti õige!
Nende eelduste ja põhjendustega peaksime saama ju maailma parima esinduskogu tasustamise süsteemi. Ent millegipärast ei saa!
Vaadake uuesti põhjendusi. Millises neist eeldusest on viidatud töö eesmärgile? Mitte üheski! Seega – me teeme aastast-aastasse süsteemi süsteemi pärast. Sellepärast, et „kuidagi peavad ju Riigikogu liikmed tasustatud saama“.
Me oleme unustanud (kas me üldse seda kunagi oleme teadnud?), mille eest me Riigikogu liikmetele tasu maksame. Lööme lahti põhiseaduse, see on ju ometi koht, kus peaks olema kirjas Riigikogu eesmärk ja ülesanne. Loeme siis: Riigikogu võtab vastu seadusi, moodustab komisjone, määrab ametisse mitmesuguseid ametimehi-naisi, kuulutab välja erakorralisi olukordi. Ja nii edasi.
Aga … mis on see midagi, mille nimel need 101 inimest seal Toompeal tööd teevad? Põhiseaduse järgi ja kahjuks ka päris elus on Riigikogu täpselt samasugune täidesaatev võim, nagu valitsus. Õigemini, ta on otsekui valitsuse järel lohisev veidi amorfne jätke – pärast näilisi diskussioone kirjutades alla ja lüües templi sinna, kuhu parajasti võimul olev valitsus näpuga näitab.
Kuidas on see seotud palkadega? Väga otseselt. Inimesed lähevad uuele tööle, ametisse teatud põhjustel. Suur osa neist põhjustest kajastuvad ootustes, mida inimesed uuest ametist saada loodavad. Kuna Riigikogul puudub idee, puudub eesmärk, siis saab sinna kandideeriv inimene ennast ootustes siduda täna ühe peamise Riigikogu identiteedi näitajaga – seal saab hästi palka!
Nii olemegi saanud endale professionaalsed poliitikud, kelle töö ainus eesmärk on tulla üha uuesti võimule, saada Riigikogusse, et tagada endale hea sissetulek. Ja nii nad parandavad, ikka rahva survel, mitte enda vabast tahtest, pidevalt enda tasustamise süsteemi ning pole lootustki, et see muutuks, kasutades poliitikute endi lemmikväljendit „riigimehelikumaks“.
Minnes konkreetsemaks, mida peaks siis tegema? Riigikogu on organisatsioon, nagu iga teinegi. Igal vähegi normaalselt toimival organisatsioonil on eesmärk, soovitavalt sõnastatud. Ning töökorraldus, palgasüsteem jne sõltuvad eesmärgist. Kui eeldaksime vaikimisi, et Riigikogu eesmärk võiks olla seotud Eesti riigi järjepidevuse tagamise ja inimeste heaolu kasvatamisega, siis tähendaks see, et Riigikogusse peaks tulema inimesed, kes on motiveeritud seda ülesannet täitma. See aga tähendab ka, et palk ei tohi olla peamine motivaator.
Nii jõuamegi lahenduseni, mis minu arvates sobib Eesti Riigikogule. Riigikogu liikmete sissetulek, eelkõige põhipalk, peab tekkima sarnastel põhimõtetel nagu vanemahüvitis ehk rahvakeeli emapalk. Loomulikult on ka Riigikogu liikme palgal ülempiir. Inimesed tulevad Riigikogusse tööle Eesti riigi ja inimeste tuleviku hüvanguks, mitte aga enda isiklikku kaukat täitma. Ent samal ajal säilitavad nad ka enda varasema elatustaseme. Võrdsed on vaid kõigile lisanduvad lisatasud riigi esindamise eest.
Sellise lahenduse positiivne külg on ka „professionaalsete“ poliitikute osatähtsuse kahanemine. Riigikogusse kandideerija eesmärk ei saa olla tulla üha uuesti ja uuesti võimule. Mulle sümpatiseerivad siin mõned filosoofiaprofessor Mart Raukase ideed, kelle sõnul on iga normaalne inimene mistahes ameti pealt võimeline tegema esinduskogus tulemuslikku tööd – kui ainult tema soov ja tahe lähtub eesmärgist.
Tänane Riigikogu meenutab mulle eelmise aastatuhande esimeses pooles tegutsenud Templirüütlite ordut, kes kehtestas endale oma seadused ja rituaalid, ent kes lisaks palverändajate kaitsele hakkas tegelema ka enda varanduse kasvatamisega. Ent niipea, kui ordu eesmärgiks sai õilsa idee asemel raha, algas sisuline allakäik, millele pani punkti Prantsusmaa kuningas Philippe 1307. aasta 13. oktoobril, reedesel päeval, kui ta lasi arreteerida ordu juhid.
Riigikogu puhul on see analoogia vahest ehk kurbloolisemgi. Sest Riigikogu allakäik tähendab ka Eesti riigi ehk meie kõigi allakäiku. Emapalga kehtestamisel oli argumendiks vajadus kaasa aidata sündivuse kasvule. Väidan, et vähemasti sama ohtlik, kui madal sündivus, on Eesti rahva tuleviku jaoks süsteem, kus professionaalsete poliitikute kogu tegevus on suunatud sellele, et võimule tulla ja head palka teenida. Sellise Riigikogu poolt juhitud riik pole see, kus inimestel on tulevikus hea elada.
Artikkel ilmus veidi lühendatult ajalehes Postimees.
