Kas swedpankurid on aru kaotanud? Finantsinspektsiooni teade huvide konfliktist ja seaduse rikkumisest fondide raha investeerimisel pole veel kõige hullem. Kõige hullem pole ka tõenäoline trahv ja isegi võimalik kahjude korvamine elatakse üle. Kõige hullem on usalduse kadumine – mitte ainult pensionifondide osanike, vaid ka päris tavaliste pangaklientide usalduse kadumine. Selle mõju on tõenäoliselt pikaajaline ning saamatu kommunikatsiooniga saab seda aega tublisti pikendada. Mida ka pank, mulle tundub, on asunud tegema.
Ja ikkagi on pankurite käitumine esmapilgul arusaamatu. On ju olemas reeglid ja sisekontroll ning see on veel selgem kui seebivesi – huvide konflikti eiramine investeerimisel toob pikas perspektiivis pangale kahju, see on nagu õhku visatud bumerang, mis varem või hiljem endale otsaette laksatab. Miks siis ometi? Suure raha nimel? Ma ei arva aga, et tegemist oleks olnud konkreetse sooviga teenida palju raha, nii endale kui pangale. Põhjused võivad olla veidi keerukamad. Ja samas inimlikumad.
Pea kõigil inimestel on võimaluse korral kalduvus väikestviisi petta – näitavad eksperimendid. Rõhutan, meil kõigil, vähemasti pea-aegu kõigil. Olen ka päris veendunud, et pankurid, investeerimisotsuseid teinud inimesed teadsid kaunis täpselt, et tegu pole ehk kõige eetilisema investeerimistaktikaga (teadlikus seaduserikkumises kahtlen sügavalt). Ent nad petsid siiski.
Sest petmine on nakkav. See on ka ehk esimene põhjus – sest seda tegi hulk inimesi, nii oli seda kunagi hakatud tegema ja juhid vaatasid sellele läbi sõrmede (ja võib-olla tegid ka ise otsuseid). Ehk sisuliselt oli selline käitumine organisatsioonikultuuri osa ning haldurid ei näinud selles otseselt midagi taunimisväärset. Eksperimentide järgi mõjutab petmise suunas just oma lähedas grupis olevate inimeste käitumine. Muuseas, üks huvitav nüanss, mida uuringud on näidanud – kui petavad konkurendid, siis petmiste hulk oma inimeste seas väheneb. Seega, Swedbanki pankurid on teinud teene teiste pankade klientidele – tõenäoliselt muudavad sealsed pankurid oma käitumist petmiste vähendamise suunas.
Teine põhjus – tegu polnud otseselt rahaga, tehinguga – kurgid sulle, raha mulle. Tegu oli raha asendajatega – millegagi, mida sa saad raha eest osta või rahas väärtust hinnata. Ent, mis pole inimese jaoks tajutav puhta rahana. Uuringute järgi suureneb petmiste maht kahekordseks, kui otsene rahaline tulu asendatakse millegi muuga, näiteks aktsiate või võlakirjadega, samasse kategooriasse lähevad ka maksud, kinnisvara ja kurikuulsad puhkusereiside kinkekaardid.
Kolmas võimalik käitumise mõjutaja on asjaolu, et petmise maht ei sõltu rahakoguse suurusest. See tähendab, et kui on võimalik ebaeetilise käitumisega teenida 100 krooni või 100 miljonit krooni, siis käitumismall on enam-vähem samalaadne. Sõnaga – kes petab, see petab, olenemata rahakoguse suurusest. Seega ei saanud ka ebaeetilise käitumise olulisim motiiv olla ahnus, tahe teenida endale ja pangale miljoneid kroone.
Ent mida siis teha, kui soovida, et inimesed käituksid eetiliselt? Võlutrikke ei ole, või vähemasti pole mina neid kohanud. Ilmselt peaks see olema kombinatsioon teatud teadlikest tegevustest. Näiteks on teada, et petmiste hulk väheneb järsult, kui inimesed on allkirjastanud n.ö aukoodeksi. Ja teiseks, võib-olla isegi olulisemaks mõjutaks sõnade asemel on eelkõige juhtide käitumine, nende väärtushinnangute väljendumine jne – inimesed kipuvad ikka joonduma juhtide järgi.
Ja vastus pealkirja küsimusele: Kas swedpankurid on aru kaotanud? on: ei ole. Tegu on täitsa normaalsete inimestega, täiesti samasugustega, nagu me kõik. Kes eksivad ja loodetavasti enamikel juhtudel õpivad vigadest.
