Ta on üsna tavaline Eesti mees. Neljakümnendates, abielus, kahe lapse isa. Baltimaades tegutseva firma juht, hea haridusega, oma ala vaieldamatu asjatundja. Kaugelt tehtud pilt näitab teda kui edukat juhti, kes praegustel keerulistel aegadel rassib kõvasti, ent kes oma jonni, töökuse ja visadusega teeb asjad ära. Saab hakkama, enamgi veel, saab hästi hakkama. Ent lähipilt temast paljastab uue ja esmapilgul ootamatu külje – tal on hirm. Konstantne hirm selle ees, mis juhtub siis, kui omanik ühel hetkel tunneb, et firmas oleks vaja hobuseid vahetada.
Tahtmata kõlada paranoiliselt – meil kõigil on hirm, mis käib meiega kaasas. Pidevalt. “Kuidas nii?” küsid. “See on jamps. Ma ei tunne praegu mingit hirmu.” Ja ka see on tõsi. Enamik meist on ehitanud enda ümber tegevustest, inimestest, uskumustest immuunsüsteemi, mis maandab hirme ja vähendab ärevust. Vähemasti suudame me ennast enamiku ajast ära petta.
Ent hirm ise pole seepärast kadunud. Tagasi firmajuhi juurde, kes muuseas ise möönab väga pika hambaga, et “eks see mõnikord teeb mind murelikuks”. Mida ta siis teeb? Ta eelistab ise probleeme lahendada, soovimata neid delegeerida, ta tahab olla viimane tõeinstants, tal puudub reeglina eriarvamus omanikuga jne, sõnaga – ta üritab teha ennast omaniku jaoks nii vajalikuks, kui võimalik, nii “meeskonnatöötajaks” omaniku suunal, kui võimalik. Ja paradoksaalselt on just need tegevused need, mis talle lõpuks töökoha maksma võivad minna.
Igal ühel meist on see hirm erinev, nii sisult kui vormilt. Me kardame kaotada enda ja teiste lugupidamist – lihtsamalt, meil on häbi. Me kardame kaotada teiste inimeste silmis kuvandit inimesest, kellel on erakordne anne lahendada kõik probleemid käigupealt. Me kardame konkurentsi – olen näinud mitmeid juhte ütlemas: “palkan endast targemaid”, ent paraku on see paljudel juhtudel vaid sõnakõlks, mis eesmärk on tugevdada juhi kuvandit endast kui suurepärasest ja edukast juhist. Me kardame olla ja vahest ka jääda eriarvamusele – sest, “mida nad nüüd minust mõtlevad”. Ja teisalt, me kardame teiste eriarvamuste peale jäämist – sest need õõnestavad meie autoriteeti. Me kardame…igaüks midagi, millest me valju häälega ja teistele meelsasti rääkima ei kipu.
Ja miks peakski rääkima, meil on ju olemas immuunsüsteem, mis suudab enamiku meie hirme kuhugi taamale taandada. Nii, et teised inimesed ja mõnikord ka me ise kehitame hirmu jutu peale ainult õlgu. See olekski tegelikult hirmudega toime tulekuks täitsa hea viis, kui immuunsüsteemil poleks pahupoolt. Nimelt, lisaks sellele, et surume hirmu taamale, litsume taamale ka võimaluse õppida, võimaluse end avada uutele kogemustele, võimaluse “võtta külge” muutusi, võimaluse areneda. Ja pikas perspektiivis võivad just need olla need asjad, mis eelpool kirjeldatud firmajuhi omaniku ja ka töötajate silmis edukaks teevad.
Edukus tähendab muude asjade seas seega ka hirmude ületamist, tähendab julgust mitte panna hirme sordiini alla, vaid neile vastu astuda, neid teadvustada ja tegutseda nendest hoolimata. Muutuste puhul on palju räägitud julgusest, vajadusest olla julge. Julge saab olla ikkagi ainult mingit konkreetset hirmu ületades. Muudel juhtudel on tegu millegi muuga – sooviga näidata ennast targana, edukana, asendamatuna või lihtsalt energilise inimesena. Kahjuks teeme me seda aeg-ajalt kõik. Tulevikus ehk veidi vähem.
