Mulle on alati sümpatiseerinud Jüri Mõis, kunagine Hansapanga asutaja. Meeldib tema otsekohesus, sirgjoonelisus, heas mõttes radikaalsus. Tema väljaütlemistega ei pea nõustuma, ent neid saab aktsepteerida ja võib päris kindel olla, et nad tekitavad pea alati diskussiooni, sünnitavad ideid ja mõtteid. Lapsesuu, nagu armastasid öelda sajandi alguses lühikeseks jäänud Mõisa poliitikakarjääri ajal üleolekut otsivad konkurendid. Eelistan Mõisa kohati ka provokatiivset „lapsesuud” iga kell tavapoliitiku ümmargusele „vali-mind” jutule.
Mõis on andnud intervjuu Äripäevale, kes palus tal prognoosida 2010 majanduses toimuvat. Nagu ikka, ei pea Mõisa vastustes pettuma – need on huvitavad ja intrigeerivad ning tekitavad mõtteid. Esiteks ütleb Mõis, et kriis on läbi. Teiseks, ettevõtjad ei pea midagi muutma, ei oma tegevuses ega suhtumises. Ning kolmandaks, järgmine aasta toob rahunemist, mõni asi läheb halvemaks, mõni paremaks ning mõne halvemaks mineva asjaga olla lihtsalt rohkem rahul.
Võtmata seisukohta kriisi lõppemise või mittelõppemise kohta, tundus mulle huvitav vastuolu Mõisa teise ja kolmanda väite vahel. Ühest küljest ei pea ettevõtjad ennast muutma, ent teisalt ollakse mõne halvema asjaga lihtsalt rohkem rahul. See viimane on aga sisuliselt selge muutus arusaamades sellest, mis on hästi ja mis kehvasti. Kui see päriselt juhtub (ja mulle tundub, et tegelikult on suure osa ettevõtjate puhul juba ka juhtunud), on tegu tuntava muutusega ettevõtjate peades ning suure sammuga kohanemisel uutes oludes. Tegemist on sisuliselt ootuste vähenemisega, mis on aga oluline eeldus äri jätkamiseks.
Mõistmaks arusaamades toimunud muudatuse mõju ja olulisust, toon näite Soome tunnustatud konsultandi Cristina Anderssoni mudelist. Nimelt väidab ta, et inimesega toimuva muudatuse sügavus ja mõjukus on tugevas korrelatsioonis (mis on ka loogiline) ning et muudatuse sügavust saab mõõta järgmiste etappidena. Kohandan neid kommentaarides veidi ka Mõisa jutu konteksti.
Alustades lihtsamast: Keskkond – selle muudatuse tegi ettevõtja jaoks ära majanduse „nähtamatu käsi”, nõudlus on kukkunud, turud on muutunud, raharinglus aeglustunud – igal juhul on see keskkond, milles ettevõtja askeldab, väga erinev varasemast.
Tegevused – Uus keskkond nõuab teistmoodi tegevuste juurutamist. Tegevuste muutmisest on palju räägitud ja palju on ka tehtud, samas on asjade teismoodi tegemine siiski suhteliselt kerge töö.
Sest hoopis raskem on muuta arusaamu – muuta varasemate aastatega tekkinud ootusi sellest, mis on äri marginaal, milline peaks oleks müügikäive jne. Kui Mõis ütleb, et mõne halvemaks mineva asjaga olla lihtsalt rohkem rahul, siis see on muutus arusaamas, see tähendab vähenenud ootusi ning samaaegselt ka vähenenud pettumusi. Ja teisalt, see tähendab suurenenud tegemise rõõmu, rohkem väikeseid võite ja suuremat enesekindlust.
Kui arusaamad on muutunud-muutumas, siis toimub ühel hetkel muutus uskumustes-veendumustes – sellest, mis on hea äri, millised on hea ja eduka äri põhiväärtused (nt kiiresti ja kohe rikkaks vs pühendumine – Mõis: „võitjad on pühendumisega töötanud inimesed, kui mitte öelda, et fanaatikud”).
Anderssoni mudelis järgnevad identiteet ja kõige lõpus elu mõte, ent nende ettevõtja ning praegusesse majanduses toimuva konteksti üldistamine läheks ehk liiga filosoofiliseks ettevõtmiseks. Ent samas on ka selge, et majanduskriis on sundimas ettevõtjaid tegema muutusi ka enda tegevuse ja olemuse mõtestamisel ehk identiteedi juures. Iseküsimus on see, kuivõrd teadlik selline tegevus paljude ettevõtjate jaoks saab olema.
Oluline on märkida veelkord – muutus on seda mõjusam, mida sügavam ta on. Kui praegu oleme, Mõisale viidates, arusaamade juures, siis millal jõuame uskumuste-veendumuste ja identiteedi juurde? Ei tea. Ent tundub, et mida varem, seda parem.
