Ligi neli kuud tagasi otsustasin lahkuda oma senise tööandja juurest. Selguse huvides, ma ei lahkunud uksi paugutades ning ust ei keeranud lukku ka tööandja. Meie koostöö jätkub, väiksemas mahus ja teistel alustel. Ent oluline on see, et olen nüüd väikeettevõtja kõige klassikalisemas mõistes, iseenda tööandja, kõikide heade ja vigadega, mis selle juurde käivad.
Olen ka täheldanud, et minusuguseid on palju ning neid tuleb iga päevaga juurde. Ma ei ole kohanud statistilist numbrit, ent mulle tundub, et ettevõtjate arv on viimase aasta-pooleteisega läinud tugevale tõusutrendile. Oleks ka ime, kui see nii poleks – juulikuu seisuga oli Eestis pealt 75 000 ametlikult registreeritud töötut, vaevalt, et neile kõigile keegi lähiajal kandikul tööd kätte tooks. Seega paljude jaoks on ettevõtlusega alustamine sundvalik pere ära toitmiseks. Ja mõnede jaoks sealhulgas ka oma unistuste teoks tegemise võimalus.
Nende nelja kuu jooksul olen aga enda ja teiste sarnaste ettevõtjahakatiste juures täheldanud mõningaid nähtusi, millest Töötukassa uusi oskusi õpetatavatel kursustel juttu tõenäoliselt ei tehta.
Paradoksaalselt pole aga uute (või ka vanade) oskustega ettevõtjana alustades kohe midagi peale hakata. Kui puudub usk sellesse, et inimene saab hakkama ning puudub ka julgus asjaga pihta hakata, pole sellest kasu, et inimene on maailma parim professionaal oma valdkonnas. Niisiis lühikirjeldus sellest, mis toimub usu ja julgusega ettevõtjaks asumisel.
Loll või hull. Umbes nädal-paar pärast otsuse tegemist, mõnel juhul ka pikemalt, tundub see olevat peamine dilemma, millega ettevõtlusega alustaja maadleb.
Seega, loll? Sest ainult loll ei saa aru, et majanduses on langus, raha ega kliente pole. Seda tunnet võivad süvendada ka igatsorti heatahtlikud „nõuandjad“, alates mõnedest lähedastest, kes peavad vajalikuks sagedasti majanduse raskest seisust teavitada ja kaastundlikult teatud regulaarsusega küsida – „no kuidas läheb, kas tööd ikka on? Ja-jaa, peaasi, et pere nälga ei jää…“, kuni mõnede hästimakstud ekspertide-konsultantideni, kes peavad oma kohuseks hoiatada maad tabada võiva majandusliku apokalüpsise eest. Ehkki nende mitmed varasemad prognoosid pole pehmelt öeldes täppi läinud, haarab algaja ettevõtja näljasena kinni igast infotükist, olles võimetu selle maitset või aegumistähtaega realistlikult hindama.
Või siis, äkki ikka hull? Sest kui inimene pole loll ja saab aru, et majandus on kukkunud tagasi 2005. aastasse, siis mis häda teda ajab oma asja edasi ajama? Ainult hulljulgus ja reaalsuse eitamine. Ja jällegi, oma pitseri vajutab siia inimesel kuskil kuklas tiksuv kahtlus, et äkki ta ongi hull, ja äkki kannatavad ka teised, eelkõige pereliikmed, selle “hulluse” pärast.
Ainult halbade valikutega ja lahenduseta näiva dilemma periood saab siiski läbi mõne nädalaga. Kaasa aitavad kaks asja – teadmine, et just majanduslanguse ajal ettevõtlusega alustamine aitab seda teha võimalikult efektiivsel moel (võrdluseks heade aegadega harjunud konkurendid) ning teiseks aitab ka millegi käegakatsutava ära tegemine. Sest vaid nii hakkab välja kujunema see toode, teenus, tükk, mida ettevõtja päriselt võiks tegema hakata.
Loomulikult on enne ettevõtjaks hakkamist peetud plaani, kirjutatud ruudulisele paberile või arvutisse numbreid, paremal juhul üritatud sõnastada ka oma äri olemust. Tegelikkuses saadakse oma teenusest-tootest aimu alles siis, kui seda on juba mõnda aega tehtud-müüdud. Sest suures osas ei lähe miski nii, nagu plaanitud. Kuid oma toote ja teenuse kujunemisega kaasneb tugev enesekindluse kasv – dilemma “loll või hull” taandub, andes maad hasardile, arendusele. Üha enam hakkab inimene nägema lahendusi, viise, kuidas oma toodet-teenust valmistada-müüa. Ja olles omaenda aja ja töö peremees, saab kiirelt need ka katse-eksituse meetodil ellu viia.
Sellel perioodil on oluline enda jaoks lahti mõelda kaks asja. Mida ettevõtja konkreetselt teeb, mis teenust-toodet müüb? Ja teiseks, vähemasti sama oluline on inimesel teada ja aru saada, mida ta ei tee. Kui äriideeks on näiteks autoremonditöökoja avamine, siis kas tehakse kõiki töid, mida auto remondiga seoses ette võib tulla? Või keskendutakse vaid näiteks keretöödele? Ahvatlus on tegeleda kõigega, olla n.ö oportunistliku lähenemisega – mistahes töö ja (peaaegu) mistahes hinnaga.
Kuid – kas teie ostaks teenust-toodet ettevõtja käest, kes ütleb teile, et aga palun, mida iganes soovite, teen valmis? Olen seda kohanud väga mitmetes, sh enda töövaldkonnas. Ent keegi ei saa olla kõiges väga hea. Tegelemine kõigega tähendab reeglina väiksemat oskusteavet valdkonna üksikutes töö osades ja tähendab ka suuremaid turunduse- ja müügikulusid. Sest sihik on piisavalt hägune ning palju laske läheb huupi ja metsa. Rääkimata sellest, et kõigega tegelemine tähendab tegelemist ka sellega, mida sageli ise ei taha teha, mille tegemist inimene ei naudi. Iseenda ettevõtlus vastandina palgatööle peaks tähendama ikka võimalikult palju meeldivaid tegevusi ning võimalikult vähe “peab tegema” tegevusi.
Mõnekuulise tegemise-katsetuse perioodi teeb keerulisemaks ka meile sisse kodeeritud harjumus ennast pidevalt teistega võrrelda. Kui keegi soovib teha universaalselt nimekirja, kuidas olla õnnelik (lisaks juba sadadele tehtud nimekirjadele), siis soovitaksin esimese punktina sisse panna – ära võrdle ennast. Kellegagi. Ei naabriga (kes teenib sinust enam), konkurendiga (tal turg-kliendid aastatega kinnistatud) või peaministriga (niru töö, aga vähemasti korralik sissetulek).
Ja siis saabub hetk (mõnikord ka mitu), kui sisse sajavad “segajad”. Eelkõige pean nende all silmas tööpakkumusi ja töökuulutusi, kas siis varasemast valdkonnast või siis mõnest uuest valdkonnast. “Saad vähemasti kindla sissetuleku”, “Stabiilsus raskel ajal” jne. Argumente jagub.
Peab tunnistama, et need on rasked hetked, kiusatus müüa ennast turvalisema elu eest on suur. Ning mõnikord on ka mõistlik pakkumus vastu võtta. Ent enne on hea mõelda, mis on see peamine(-sed) põhjus(-ed), miks inimene ettevõtjaks hakkas – soov olla oma aja peremees, soov rohkem teenida, soov olla oma töö omanik vms. Kaalul pole sageli vähem ega rohkem, kui soov teha teoks oma unistus.
Ja siis, kui inimene on suutnud edukalt vastu panna kiusatustele, leidnud üles selle “oma asja”, mida ta oskab ja tahab teha, tegelenud u kaks-kolm kuud katse-eksitus meetodil toote-teenuse kujundamisega ja klientide otsimise-leidmisega, saabuvad esimesed viljad. Need pole küll reeglina kohe suured ja mahlakad, nagu magus-küpsed ananassid, pigem on nad kodumaiste ploomide sarnased, ent nad tulevad siiski ja paratamatult. Ja maitsevad oi-kui magusalt. Pole ju edu saladus reeglina ühes suures ja õnneliku juhuse tõttu saadud tehingus, vaid pigem järjekindlas oma asja ajamises. Ka õnnelikud juhused vajavad ära juhtumiseks esimest sammu.
Seega, “loll või hull”? Võib-olla mõlemat. Võib-olla aga mitte kumbagi. Sel pole tegelikult mingit tähtsust. Küsimus pole soovide ja unistuste võimatuses, vaid ajas, millega nende teostumiseni jõutakse.
(Artikkel ilmus toimetuse palvel lühendatuna ka Postimehes)
