Olen oma juhitöö jooksul teinud palju vigu, siin siis üks neist. Mõned aastad tagasi andsin järele oma meeskonna liikmete survele avalikustada meeskonna keskmine palk. Kõik palgad olid ja jäid, nagu ilmselt enamikes Eesti ettevõtetes, konfidentsiaalseks, tööandja ja töötaja vaheliseks teadmiseks. Ent soovides anda inimestele mingisugust mõõdupuud, millega enda positsiooni võrrelda ja mis võiks motiveerivalt mõjuda, tundus keskmise palga avalikustamine hea mõttena. Eksisin rängalt. Miks?
Esiteks, see on demotiveeriv puht statistika eripärastel põhjustel. Nimelt kehtib keskmise palga puhul (nagu ka Statistikaameti avaldatava riigi keskmise palga puhul) seaduspärasus, et tubli enamik saab palka keskmise tasemel või alla selle ning keskmisest enam teenib vaid vähemus. Näiteks riigi keskmise palga puhul on see suhe 2/3 ja 1/3. Seega, enamik meeskonna liikmeid tundis, et nad on alla keskmise töötajad, mis on tugev märgilise tähendusega sõnum.
Kuid oma väga tugeva mõju lisas siia aga asjaolu, mis on seotud tagasisidega. Nimelt oli suurele osale alla keskmise palka saavate meeskonnaliikmetele keskmise palga teada saamine ränk pettumus, sest see ei läinud kokku nende enda tajuga oma positsioonist meeskonnas.
Maailmas on inimese enda taju seost edu ja ebaeduga palju uuritud. Ja uuringute tulemus on reeglina üldjoontes sama: kui küsida inimestelt, kas ta on näiteks oma ametis professionaalsuselt esimese 50% seas või tagapool, siis vastab u 80-90% meist, et oleme kindlalt esimese poole seas.
Seega oli keskmise palga teadasaamine ja võrdlus oma palgaga paljude inimeste jaoks sisuliselt negatiivne tagasiside, tõestus sellest, et nad on eksinud enda paigutamisega parimate sekka. Kindlasti ei mõjunud see heast tahtest lähtunud, kuid mõtlematult läbi viidud avalikustamise katse motiveerivalt, pigem vastupidi.
Inimestel on kalduvus oma panust edus üle hinnata ja samal ajal oma panust ebaedus alahinnata. Meil kõigil.
(Lugu on väljavõte sügisel ilmuvast raamatust “Tagasi Mängu: Kuidas ennast ja oma meeskonda tagasi platsile tuua. Võitma.”. Raamatu kohta saad veel lugeda siit)
