“Surnud kassi põrkeks” nimetavad aktsiaanalüütikud ja –maaklerid turu kiiret, kuid lühiajalist tõusu pärast vabalangust. Ja paraku kipub surnud kass olema põrkeomadustelt niruvõitu – reeglina ei põrka ta ligilähedaseltki tagasi sellele tasemele, kust vabalangus alguse sai.
Eesti Konjunktuuriinstituudi juhi Marje Josingu sõnul võib Eestit tabada tema enda sõnul just “surnud kassi põrkega” sarnane must stsenaarium, mille järgi riik ei välju väga selgelt kriisist, vaid jääb kõikuma üles-alla. See tähendab, et paar kuud läheb majandusel hästi, siis jälle halvasti ja nii edasi. Josingu jätab targu lisamata, et tolle kassipõrke puhul ei jää riigi majandus üles-alla hüplema samale tasemele, vaid iga kord on langus suurem kui “kassipõrge”. Seega oleks suund kokkuvõttes ikkagi alla.
Jagamata Josingu pessimismi sügavust tekitas tema võrdlus mõningaid mõtteid siiski, mis võivad viidata Josingu pakutud stsenaariumi toimumisele.
Esiteks. Olen seda ka varem öelnud – mul puudub usk, et praeguses koosseisus riigitüüri juures olevate inimestega suudab rii k kriisist kiiresti välja tulla. Mõnedest põhjustest, miks seda ei suudeta teha Ansipi vedamisel, olen varem kirjutanud siin.
Teiseks. Sisuliselt pole Eestis hetkel võimu – on kauplev koalitsioon ja olukorda nautiv opositsioon, ent puudub poliitiline jõud, kellel oleks ka päriselt võimekus teha ära valusad otsused.
Kolmandaks. Ees on kohalikud valimised ning ebapopulaarsete otsuste tegemine on nii pagana raske. Kehtib kõikide erakondade puhul, st ka võimuerakondade vahetuse puhul. Seega, tõenäoliselt üritatakse, kui vähegi võimalik, lükata sotsiaalvaldkonna kärbete tegemine olulises osas lükata valimiste järgsesse aega. See aga tähendab mitmekuulist viivitust ja igakuist ülekulu ning reservide söömist.
Neljandaks. Riigisektori teovõimetus sööb ära ka erasektori kohanemise viljad. Seda nii otseselt –maksude tõstmise näol, kui ka kaudselt – emotsionaalselt on raske säilitada optimismi (Eesti, nagu ka ülejäänud Euroopa majanduse usaldusindeks on kerges tõusus), kui riigi antav eeskuju on oluliste otsuste asemel venitamine ja üksteisele kaigaste kodaratesse loopimine.
Viiendaks. Riigijuhte mõjutab uinutav rahulolu ja emotsionaalne väsimus. Ühelt poolt on kõvasti juba kärbitud, on suvi, väljas paistab päike, alles toimus iseseisvusaja edukaim Laulu- ja Tantsupidu, paljud kriitikud puhkavad ja inimestel on muude asjadega tegeleda, kui riigi tegemisi jälgida – no korraks võiks ju siis selga sirutada… Ja teisalt on, nagu kõikides inimestes, kindlasti ka riigijuhtidel teatud emotsionaalne väsimus ja tüdimus lõputust kärpimisest. Vaevalt saadi lisaeelarve vastu võtta, kui juba tuleb veel ligi 1,5 mld krooni aasta lõpuni kokku hoida…
Ja kuuendaks. Ma loodan, et eksin kõikides varasemates punktides ja riigijuhid teevad kiirelt ära vajalikud otsused, puudutagu need mistahes valdkondi. Ning suudavad need ka Riigikogust edukalt ja kiiresti läbi viia. Sel juhul tuleb kassipõrge, ent juba elava kassiga.
