Inimesed oma olemuselt ei muutu, kinnitas mulle üks Eesti tippjuht. Võib-olla on võimalik arendada-muuta kuskil kümnendiku ulatuses (kui seda muutust üldse on võimalik kuidagi mõõta), ent inimese võime teisi inimesi juhtida on kaasasündinud, seda ei saa kunstlikult luua ega tekitada. „Juhiks sünnitakse,” nentis ta.
Lugesin rakuteadlase Bruce Liptoni populaarset raamatut „Uskumused ja bioloogia”, mis üritab vastata just küsimusele – mis on meile n.ö sünniga, geneeetiliselt kaasa antud ja kuidas mõjutab arengut ümbritsev keskkond ning kuidas me saame ise oma elu mõjutada. Kui jaksad lugeda ka mõningaid senitundmatuid bioloogiast-keemiast pärit termineid, siis raamatu põhipostulaadid on vähemasti intrigeerivad, kui mitte paljudes asjades valgustavad. Soovitan lugeda. Ent siin siis peamised Liptoni väited.
Raku käitumise määrab ära keskkond, mitte geneetika. Lipton ütleb, et olles üle veerandsaja aasta uurinud rakkude käitumist julgeb ta täie kindlusega väita, et rakkude käitumist kontrollib keskkond, täpsemalt keskkonnast tulevad signaalid. Just need signaalid käivivad raku DNAs ehk geenides protsessid, mis väljenduvad siis muutustena raku olemuses ja käitumises.
Inimene käitub nagu rakk. Inimene on hulkrakk, kes käitub samamoodi, nagu tavaline üksikrakk – saab infot-signaale keskkonnast, töötleb neid, reageerib neile, tekitab jääkaineid jne. Kokku koondunud 50 triljonist rakust koosneva hulkrakse ehk inimese jaoks kehtib seega sama – meid mõjutab selliseks, nagu me oleme, eelkõige keskkond, mitte geneetika.
Lipton väidab, et keskkonna mõjutused algavad juba enne eostamist, tugevnevad aga oluliselt lapse kasvades emaüsas. Mis meeleolud on eelkõige emal, kuid ka isal, kes mõjutab ema meeleolusid jne. Kas rasedus on oodatud, kas õhus on palju pinget, stressi, kas toitu jätkub piisavalt jne. Seega, kui laps sünnib, on tema geenide potentsiaali rakendumist juba mõjutanud raseduse aegne keskkond emaüsas. Rääkimata perioodist lapse kuni 6 aastaseni saamisel, mil laotakse paljuski vundamenti sellele, kes inimesest kujuneb. Keskkond, väidab Lipton, mitte geneetika.
Seega, Liptonile väidetele tuginedes on tippjuhil õigus – sündides on läbi keskkonna juba loodud teatud eeldused, kas inimesest saab juht või mitte. Ent samas on need eeldused loodud läbi keskkonna, mitte läbi päriliku geneetika. Sestap ei ole „juhiks sünnitakse” sisuline mõte Liptoni silmis päris tõene.
Kasv ja kaitse. Rakul, nagu ka inimesel on kaks põhimist olekut – kasv ja kaitse. Ja need erinevad käitumises kardinaalselt. Kui kaitses olles tegeleme pideva (alateadliku) kaalutlemisega – fight-or-flight ehk võidelda-või-joosta sündroomiga, siis kasvu puhul laseme endale ligi muutusi, uut informatsiooni, harjumusi. Sõnaga – ainult kasvu positsioonis me õpime. Kaitse puhul aga on protsess kaunis füsioloogiline – rohkem verd hakkab liikuma jäsemetesse ning me oleme valmis kaklema või jooksma. Kusjuures verevarustus aju otsmiku piirkonda, milles arvatakse asetsevat n.ö mõistus, väheneb. Seega, pideva kaitseoleku, stressi puhul väheneb inimese intelligentsus.
Ennast saab ise muuta. Olulisim järeldus raamatust (lisaks sellele, et olla teadlikum ja parem lapsevanem) on see, et me ei ole oma olemuse ja geneetikaga kokku laulatatud. Meil on võimalik läbi keskkonna, läbi oma mõtlemise muutuse muuta ennast ka füsioloogiliselt (oled kuulnud ütlust: haigus algab peast?), rääkimata vaimselt. Ja veelgi olulisem – need kaks on omavahel tihedas seoses ja sõltuvuses. Seega, kui päriselt tahta ja endasse uskuda, on võimalik saada juhiks, isegi kui sulle räägitakse, et puudub nn talent ja anne (misiganes see ka tähendab).
Alateadvuse vastu jõuga ei saa. Samas ütleb Lipton ka, et muutuse tekitamiseks on vaja muutust alateadvuses ja selleks ei piisa ainult endale jõuga sisendamisest. Rääkimata sellest, et muutus tekiks kellegi teise käsul. Alateadvus ja seal püsivad arusaamad on kujunenud välja, nagu eespool kirjeldatud, lapseeas ja enne seda ning nende muutmine hiljem on keeruline protsess. Gabriel Garcia Marquez on raamatus „Minu mälestused kurbadest hooradest” läbi peategelase suu läbi öelnud, et mehed on vanad siis, kui lähevad isa nägu ja hakkavad isa moodi käituma. Tegelikkuses on see aga lapsepõlves meie alateadvusse läbi vanemate vaatlemise kodeeritud. Alateadvus on nagu hulk salvestatud uskumusi, käitumismustreid, mis elab ainult olevikus ja reageerib vastavalt väljastpoolt tulevatele signaalidele. Kuidas käitusid isad samalaadsetes olukordades, nii kalduvad ka mehed samamoodi käituma.
Selles mõttes on loo alguses viidatud tippjuhil siiski õigus – inimest, täpsemalt tema alateadlikke käitumisi päriselt muuta on väga keeruline. Ent mitte võimatu. Võtmekoht on teadlikuks saamine oma alateadvuse kontrollitavatest käitumistest. Ning siis, kui on tahtmist ja usku, teadlikult harjutades, kuni uus tegevus/käitumine muutub osaks alateadvusest.
