Loen (päris mitmendat korda) Kurt Vonneguti “Kodumaata mees“, viimast raamatut selle kaks aastat tagasi surnud humanisti sulest. Ja vaimustun üha uuesti toona pealt kaheksakümnese mehe ütlemiste vahedusest ja täpsusest, seda nii inimeste ja inimkonna kohta kui ka, üllatus-üllatus, juhtimise ning juhtide kohta.
Mõned head tükid:
“Veenev oletamine on olnud juhtimise põhiolemus sedavõrd kaua, terve inimliku kogemuse vältel, seega pole üldse üllatav, et suurem osa selle planeedi juhte tahavad oletamist jätkata, hoolimata kogu meile äkitselt osaks saanud informatsioonist.”
“Ikaldused, katkud, vulkaanipursked, surnult sündinud lapsed – oletajad annavad meile sageli illusiooni, et halb õnn ja hea õnn on arusaadavad ning neid on võimalik mingil moel arukalt ja tõhusalt käsitleda.”
“Aga oletajad teadsid tegelikult sama palju kui tavainimesed ja vahel isegi vähem, isegi – ja iseäranis – siis, kui nad andsid meile illusiooni, et me oleme ise oma saatuse sepad.”
“Võim rikub meid ära ja absoluutne võim rikub meid absoluutselt ära. Inimolendid on shimpansid, kes võimujoovastuses hulluvad.”
“Tänapäeval on meil sellised leiutised, nagu arvuti, mis petavad sinult välja võimaluse kellekski saada. Bill Gates ütles: “Oodake ja vaadake, milliseks teie arvuti võib saada!” Aga see olete ju teie ise, kes peaks kellekski saama, mitte mingi pagana lollakas arvuti.”
“Huumor on peaaegu füsioloogiline reaktsioon hirmule.”
Ja nii edasi, kogu tekst on segu huumorist, lugudest ja meeleheitlikust, veidi vanamoodsast humanisti appikarjest.
Soovitan siiralt Vonneguti lugeda (ehkki see konkreetne raamat tundub nii Apollost kui Rahva Raamatust otsa saanud olevat), tema raamatutes on juhtimise ja inimeste kohta enam öeldud, kui nii mõneski juhtimisraamatus.
Eks ta ole. (Selliselt lõpetas Vonnegut ühes teises raamatus pea kõiki tekstilõike).
