Viimased kolm-neli aastat on mõjunud mulle heas mõttes laastavalt. Olen vahetanud elukohta, saanud pereisaks, vahetanud elukutset. Muutunud on ka mitmed tõekspidamised, inimeste, juhtimise, majanduse ja elu põhiväärtuste kohta. Ning tänu elukutsele olen õppinud neid muutusi ka endale teadvustama, selgeks puhastama ja vahest ka võimete piires teadlikult kasutama.
Keset neid muutusi on mul tekkinud teatud aimdus sellest, kuidas ja mil moel minuga kokku puutuvad inimesed mul aitavad muutusi teha (või vastupidi). Usun, et iga inimene tahab aeg-ajalt n.ö sirutuda, koorest välja ronida. Ning koorest välja tulemiseks ja eelkõige väljas püsimiseks on oluline teiste inimeste abi.
Minu kogemuse järgi jaotuvad inimesed nelja gruppi, seda just konkreetse inimese muutuse toetamise mõttes.
Esiteks toetajad. Siin on inimese kõige lähedasemad. Need, eks usuvad temasse igal-juhul, olenemata selles, mis ametit ta peab, milline on tema positsioon ühiskonnas või kui paks on tema rahakott. Loomulikult on siin oma pere liikmed, ent ka lähedasemad sõbrad.
Teiseks kahtlejad. Selle grupi olemasolu oli minu jaoks esialgu üllatus. Siin on inimesed, kes on muutuse peategelast palju näinud ja justkui tunnevad teda. Ent tegelikult nad on näinud inimest peamiselt vaid ühes rollis. Mõte sellest, et inimene on võimeline muutuma, arenema, tegema midagi muud või ka muutma oma tõekspidamisi ning hoiakuid, on nende jaoks veidi võõras. Ma ei oska öelda, kas selle asja nimi on eel- või tagaarvamus, aga see on üsna levinud ja selgelt tunnetatav.
Siia kuuluvad päris tuntav osa endistest ja mõnikord ka praegustest kolleegidest. Kohtasin mõni aeg tagasi üht ekskolleegi, kes ütles: no küll sa meediasse tagasi tuled (olen töötanud Äripäevas ja Postimehes). Tõsi, never say never. Ent mille alusel tema seda väitis? Kas see, et oled midagi teinud 14 aastat, on alati ikka piisav argument, et peaksid sellega veel 5 või enamgi aastat tegelema?
Siia gruppi kuulub ka näiteks osa endistest klassikaaslastest. Millal sa viimati klassi-lennu kokkutulekul käisid (mul tuleb just paari nädala pärast üks selline)? Ka seal kipuvad inimesed, kes tegelikult on 20-30 aastaga muutunud, võtma endale, ikka teiste abiga, rolle, mis olid neile omased siis, kui koos koolipinki nühiti.
Sama nähtus oli tuntav ka siis, kui töötasin ajakirjanikuna. Kui keegi tuntud ärimeestest patustas eetika ja seadustega, siis ta võis pärast kasvõi pea peal käia, aga meie, ajakirjanike silmis jäi ta tükiks ajaks kaabakaks edasi. Enda „headuse” tõestamise tee oli pikk ja okkaline. Huvitav on, et see vastupidi ei toiminud – oled kaabakas ja teed ühe hea teo – heade sekka sellega veel ei saanud.
Miks see nii on? Ma ei tea täpselt. Võib-olla on see mingi teadvustamata kaitserefleks, võib-olla soov turvalisuse järele (et oleks maailmas asjad ja inimesed, mis ja kes ei muutu), võib-olla hoopis oma arvamuse õigustamise vajadus. Ei tea.
Kolmandaks huvitujad. Siin on inimesed, kes teavad peategelast, ent kellel puudub konkreetne arvamus tema võimekuse, tõekspidamiste jne kohta. Sõnaga, nendega suhtes on olemas kontakt, st alustama ei pea tühjalt lehelt, ent edasise toetuse saamine on juba inimese enda teha. Pigem ja reeglina on sellised huvitujad valmis inimesi toetama, seda muidugi juhul kui varasem kontakt on olnud positiivne.
Siia võiksid kuuluda näiteks äripartnerid, kellega on varem koostööd tehtud. Ent ka inimesed, kellega on kokku puututud erinevatel üritustel, satutud juhuslikult ühele sünnipäevale vms.
Neljandaks ükskõiksed. Siin on inimesed, kes peategelast ei tunne ega tea ning kellel seetõttu puudub igasugune arvamus ja suhe muutusesse ning inimesesse. Nendega suhtlemine on nagu klassikaline müügitegevus – kui tahta neid toetajaks saada, tuleb tegeleda sõna otseses mõttes muutuse müügiga alates nn külma kõnest kuni tehingu lukku löömiseni.
Mida selle gruppidesse lahterdamisega peale hakata? Esimene võimalus – mitte midagi. Selline jaotus, mis kehtib minu puhul, ei pruugi kehtida kellegi teise puhul. Ja pealegi pole inimeste lahterdamine vahest just kõige toredam tegevus – lähtudes eeldusest, et kõik inimesed tahavad sulle head, kuni pole tõestatud vastupidist.
Ja teine võimalus. Toetuse peamine eesmärk on tõsta muutuse läbiviija enesekindlust. Kui oled otsustanud teha muutuse enda töö või eraelus ning vajad teiste inimeste toetust, on hea ehk läbi mõelda, kes ja kuidas sind saab toetada. Teise inimese toetus on sageli hea mõte, kuna tegelik muutus inimese käitumises väljendatuna toimub reeglina u 1-2 kuud varem, kui ümbritsevad inimesed seda muutust endale teadvustavad. See 1-2 kuud on aga emotsionaalselt raske ning kiusatus „oma liistude” juurde tagasi minna on suur.
Hea on toetuse otsimisel aga meeles pidada, et kõige olulisem inimene, kellele sa pead tõestama oma võimekust, … oled sina ise.
