Vaatasin videot ja lugesin artiklit Newsweekist huvitava eksperimendi kirjeldust, kus otsiti vastust küsimusele: miks mõned inimesed petavad ja teised mitte? Vaadates lehtedest partnerite, investorite, riigi alttõmbamise juhtumite sagedust, siis on teema vägagi aktuaalne. Eksperimendi üheks tegijaks oli Dan Ariely, kes on kirjutanud ka väga hea raamatu iniimkäitumise irratsionaalsusest (Predictably Irrational).
Niisiis, refereerin eksperimendi kirjeldust. Klassikaline arusaam petmisest on see, et petmine (antud juhul on mõeldud eelkõige rahadega seoses – maksud, investorite petmine jne) on seotud ratsionaalsete valikutega, külm kalkulatsioon kulu ja tulu suhetega. Kas jään vahele või ei jää, kui suur on risk vahele jääda ja riski seos rahasumma suurusega jne. Mida näitas aga eksperiment?
Eksperimendi korraldajad panid hulga üliõpilasi lahendama matemaatika ülesandeid lühikese aja jooksul. Ette antud 20 ülesannet olid piisavalt keerulised, et neid kõiki polnud ajapuuduse tõttu võimalik ära lahendada. Viie minuti pärast öeldi: aeg! Ja koguti paberid kokku ja lubati maksta dollar iga õige vastuse eest. Keskmiselt maksti inimese kohta välja 4 dollarit.
Järgmiseks aga tehti pea kõik samamoodi, ainult paberit ekokku kogumise asemel kästi need katki rebida ja öelda, mitu ülesannet valmis saadi. Ja ennäe, keskmiselt inimese kohta maksta välja 7 dollarit. Mida täheldati ka, et ei olnud nii, et seltskonnas oli mõni üksik tegelane, kes pettis suurelt ja teised ei petnud üldse. Pigem pettis väikestviisi enamik osalejaid.
Otsiti ka seost rahasumma suuruse ja petmise ulatuse vahel. Lubati maksta erinevates gruppides erinevaid summasid – alates 10sendist kuni 10 dollarini, ent petmiste ulatus sellest ei muutunud. Endiselt petsid kõik omal, enda jaoks talutaval väiksel moel. Küll aga kahekordistus petmiste ulatus siis, kui tasu puhul polnud otseselt rahaga, vaid mingi asjaga, mida sai rahaks vahetada.
Siis tehti huvitav eksperimendiosa. Osalistel lasti kirjutada alla „aukoodeksile“ ning seejärel tehtid eksperiment. Ning… petmine lakkas. Dan Ariely väidab seega, et „kümne käsu“ või „aukoodeksi“ laadse asjaga inimese sidumine vähendab petmise isu üsna järsult.
Uuriti ka, kas petmine on nakkav. Eksperimendi ajal (ikka see matemaatikaülesannete lahendamine) tõusis üks üliõpilane (korraldajate poolt tegelikult kinni makstud) püsti ja hüüdis üle saali – mul on ülesanded valmis, mis edasi saab? Kõik ruumisolijad teadsid, et see on võimatu ning et tegu on häbitu valega. Koraaldajad aga maksid kõik ilusti kinni ning mingit kontrolli ei järgnenud.
Idee oli uurida, kuidas ja kas selline petmise eeskuju nakatab. Ja…see olenes sellest, mis ülikooli sviitrit püstitõusja kandis. Kui oli oma, siis petmiste ulatus suurenes märgatavalt, eeskuju nakkas. Kui aga seljas oli konkurentülikooli sviiter, siis petmiste ulatus…hoopis vähenes! Seega polnud küsimus selles, kas jääd vahele või mitte, vaid petmise normis, n.ö tavas.
Seega kokkuvõttes neli asja:
Enamik inimesed petavad, mitte küll suurelt, aga pigem väikestviisi (kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes tunneks mõnda pühakut?).
Kui meenutada inimestele moraali, siis petmiste ulatus väheneb (Kas siin on muuhulgas vastus küsimuse ajakirjanduse ühe rolli, nn valvekoera hoiaku kohta?).
Kui petmise ihalduse objektil on asendajad ja objekt ise, nt raha, kaugeneb, siis petmiste ulatus kasvab (Aktsiad ja muud finantsderivaadid, maksud, kinnisvara – see polegi ju raha?).
Kui näeme enda ümber, enda läheduses, endaga seotud grupis petmist, siis hakkama ka petma rohkem (Kui oled korra ettevõttes, erakonnas, ühiskonnas, kus väikestviisi või ka suuremalt petmine on tava, siis see nakkab).
