Hea kolleeg rääkis paar päeva tagasi, et firmad on hakanud taas reklaamklippe tellima. Kohtusin täna ühe telekomi ettevõtte tippjuhiga, kes rääkis, et jah, palgatõusu ei tule, aga midagi dramataatilist ka lahti pole. “Kulusid on meil kogu aeg kokku hoitud, selles pole midagi uut,” nendib ta. Eelmisel nädalal tegin tööd ühe IT firma juhiga, kes ütleb, et käive on kasvanud. Kasvanud, kujutate ette?
Seega, halvem on möödas? Ei tea, ei oska ega taha ka ennustada. Küll aga tundub, et saabunud on mingi vaherahu, suurema traagika ja enese (aegajalt ka teiste) piitsutamise aeg on möödas ning elu peale sunnitud tegutsemise sund on saanud esimese võidu – me oleme saanud üle enesehaletsusest ja jõuetust rusikatega vehkimisest.
Paljudel meist on tekkinud plaan. Ja see vast ongi peamine põhjus, mis on meile toonud tagasi, vähemalt osaliselt meelerahu ja enesekindluse. Kas see plaan on hea või halb, selgub hiljem, see polegi praegusel hetkel sedavõrd tähtis. Oluline on plaani kui niisuguse olemasolu, see on see lootus, mida juhid müüvad ning mille taha inimesed koonduvad.
Paljud meist on oma plaani ka ellu viinud ja viimas. Kindlasti on neid, kes on kulude kokkuhoiuga üle pingutanud, kindlasti on neid, kes veel elavad roosade prillidega jaanalindu etendades. Ja on ka neid, kes on oolimata mistahes plaanidest ja nende teostamistest kaotamas pea kõike. Ent me ei üllatu enam suurtest kukkujatest ajalehtede esikülgedel, mitmed meist on pööranud pilgu oma ärile ja siis oma või ka teisele ärivaldkonnale ning näinud seal shanssi. Ellujäämiseks, jah, kindlasti. Kuid vahest ka turu juurdevõitmiseks, uue turu, uue ärivõimaluse loomiseks.
Mitmed meist on mõistnud, et kulusid ei saa lõputult kokku hoida. Mingil hetkel on kulude kärpimisel ees piir, millest üle minek tähendab sisuliselt äri kinni panemist. Seega, tulusid on vaja. Kust ja kuidas? Neid reeglina ei leia ka Exceli tabelitest või iga krooni üle üha paremas arvepidamisest. Äriõimalused asuvad meist väljaspool, abstraktselt öeldes turul. Paljud meist juba tegelevad sellega. Võimaluste loomisega, enda võimete ja oskuste ning turu uute vajaduste klapitamisega.
Tundub ka, et oleme esiemsest ehmatusest üle saanud ja mingis osas muutusega harjumas – kui on vaja, tõmbame koomale, kui vaja, siis koondame. Kuid selles ei ole enam sellist emotsionaalselt laetust, nagu varem. See on muutunud osaks, tõsi, väga kaalukaks osaks, meie igapäevsest elust.
Tahaks öelda, et halvim on möödas. Aga ei saa. Kardan, et seda ei saa täna Eestis või ka maailmas keegi öelda. Ja kui ütleks, ei tasu seda absoluutse tõena võtta. Ent samas, samamoodi “targad” ja kõhutundega ütlejad on ka need, kes manavad lähemasse või kaugemasse tulevikku vaid hukku ja kadu.
Kunagi ilmus Mirabilia sarjas Bulgaaria kriminull “Pole midagi paremat halvast ilmast”, pealkiri oma mitmetähenduslikkuses annab tublisti silmad ette raamatu sisule. Seega – ilm on halb. Ja varsti võib ka jäävihma sadama hakata. Ent ilm on halb olnud juba jupp aega. Nagu parimad rõivatootjad teatavad: pole olemas halba ilma, on vaid valed rõivad. Sõnum hakkab kohale jõudma.
