Täna üllitus Postimehe lisas AK minu artikkel ajakirjandusest. Panen selle ka siia, niisiis:
Ajakirjandus on kaugenemas ühest põhirollist – olla ühiskonna valvekoer ja neljas võim, kirjutab Raimo Ülavere. Meediasse suhtutakse kui rahamasinasse ja see on toonud kvantiteedi kvaliteedi asemele.
Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe ja Äripäeva toimetustes olid hõiked 26. veebruaril elavamad kui tavaliselt. Just oli lahvatanud pommuudis Elmar Sepa vahistamisest kaitsepolitsei poolt. Ent omavahelistes vestluses nenditi vandeseltslaslikult – ja-jah, täna on see päev – ja suruti pöidlad pihku. Omadele. Sest just nende väljaannete ajakirjanike vahel oli žürii teinud valiku Eesti kaalukaima uuriva ajakirjanduse auhinna, nn Bonnieri preemia nominendi leidmisel. Tol päeval anti auhind üle Eesti Ekspressi ajakirjanikule Tarmo Vahterile koos kommentaariga, et artiklite tase oli sel aastal väga kõrge.
Mul ei ole muud võimalust kui auväärt žüriiga nõustuda. Ent samas, võib-olla on asi minu muutunud vaatenurgas (aktiivsest meedia tegijast meedia tarbijaks), võib-olla üldises foonis meedia suhtes, aga ma ei ole päris kindel, kas saaksin nõustuda samalaadse väitega meedia kohta üldiselt – pean siin silmas eelkõige kirjutavat pressi. Pigem olen nõus alla kirjutama väitele: on ilmunud ja ilmub ka edaspidi mitmeid häid artikleid, ent üldiselt istub ajakirjandus nagu ülehelikiirusel liikunud kõvera nokaga Concorde’i pardal – liikumine on äkiline ja kiire, ent tulemus ja tegemise põhjused üha kaugenevad liikumise algsest vajadusest: liikuda lihtsalt punktist A punkti B, ilma vahutava šampanja ja rahakõlinata.
Ajakirjandus on ehk kaugenemas ühest põhirollist – olla ühiskonna valvekoer ja neljas võim. Kogu sellest tuleneva vastutusega. Muuseas, Concorde enam ei lenda ja suur osa lennufirmadest on muutunud sisuliselt odavlennufirmadeks.
Praeguses meedias tundub üha enam panevat asju paika see, millest rääkimist paljud ajakirjanikud põlastusväärseks peavad – raha. Mammona tõus aukohale meedias on tõdemus, mitte süüdistus. Klikiäri (kui müüdavuse sünonüüm) viib meedia meelelahustumiseni ning riskantse võistluseni, kes suudab veel odavamalt ühte müüdavat tükki toota. Samas aga ei saa selles võistluses olla pikas perspektiivis võitjaid, meedia ise finišeerib selles võidujooksus identiteedikriisi, mille sügavus on rohkem küll iga inimese ja meedias osaleja enda tunnetada, ent mille tulemus saab olla ainult uutes meedia toimimise (äri)mudelites.
Kuidas see praegune ärimudeli ja identiteedikriis siis oma tähendusmärke näitab? Räägime kirjutavast pressist, ajalehtedest ja nende veebiväljaannetest. Ajalooliselt on ajakirjandus alati vähemal või enamal määral olnud lugejate rahastatud. Ent jõulise internetti minekuga läksid ajalehed kaasa üldlevinud hoiakuga, et kõike, mis tuleb internetist, peab saama tasuta. Seega, ei mingeid piiranguid lugejatele, vastupidi, klikitavus ja unikaalsete lugejate arv nädalas (saab vaadata Emori koduleheküljelt) on ajalehtede online-toimetustes kaalukad mõõdupuud. Miks? Sest need on argumendid reklaamikliendile.
Veebis ajakirjandusega raha teenimisel on ilmsiks tulnud mõned «agad». Kuna veebis on info avaldamise barjäär sedavõrd madal, siis pole ka reklaamiandjad seal kaugeltki valmis kinni maksma kogu online-ajakirjanduse, veel vähem lisaks ka paberajakirjanduse tootmiskulusid.
Hea võrdluse tõi endine tippsuhtekorraldaja Daniel Vaarik ajalehes Sirp: kui Andrus Kivirähk ja Mihkel Raud teeksid oma blogi, siis võib sellel varsti olla vabalt sama palju lugejaid (ma ise arvan, et enamgi) kui nende kolumnide lugejaid Eesti Päevalehe veebiväljaandes. Ja kulud? Ise blogipidajana kinnitan – blogi on võimalik üles panna umbes tunni-paariga, tasuta. Ühe ajalehe võrguväljaande ülalpidamine maksab – inimesed, arvutid, põrandapind… – päris palju.
Teisalt on probleem tellijate-lugejatega. Ajalehtede tellijate arv on üldmahus langustrendis, seda ikka interneti tõttu. Oma mõju on ilmselt ka kehvemaks muutunud majandusoludel. Ning tõesti – miks peaksin ma tellima ajalehte, kui saan needsamad uudised kätte veebist, tasuta? Kahjuks on praegused ajalehed uudiste osas paljuski eelmise päeva online-väljaannete koopiad. Ent selleks, et paberväljaanne tooks lugejatele midagi ainulaadset, mille eest ma oleksin nõus maksma, on väljaandel vaja sisu tootmiseks raha. Mida aga pole, sest online ei too krabisevat piisavalt ning paberväljaande reklaamitulud on järsult langenud. Nõiaring.
Otsekui väikseks jäänud võru ajakirjanduse kaela ümber on juba aastaid valitsenud arusaam ajakirjandusest kui lüpsilehmast. Enamik olulisi muutusi, mida ajalehed tegid headel aegadel, kui reklaamitulud lõid rekordeid, olid tehtud eesmärgiga rohkem raha teenida. Mitte eesmärgiga teha paremat ajakirjandust. Ajalehed ei läinud ka internetti tegema paremat ajakirjandust, nad läksid sinna eelkõige teenima. See oli ja on suhtumine ajakirjandusse kui lüpsilehma – kui rahamasinasse.
Raha hääl on kostnud ka ajakirjanike kõrvu. Motivatsiooniprogrammid online-toimetustes hindavad enim klikke saanud tükke (mäletate – rohkem klikke, rohkem lugejaid, rohkem reklaamiraha), eesmärgid on eelkõige seotud kvantiteedi, mitte kvaliteediga.
Kuidas aga saada rohkem klikke? Aga palun. Üks drastiline, aga siiski konkreetne näide. Mõni aasta tagasi lõi Äripäeva veebiväljaandes päeva- ja vist ka nädalarekordi artikkel, mille pealkiri ja sisu rääkisid sellest, kuidas põdrapull tegi lehmale vasika. Jah, sellepärast oli hiljem ka tegijal endal piinlik, ent põhimõtteliselt – vastus küsimusele, kuidas saada rohkem klikke, võib olla kaunis banaalse sisuga, ning seda on ajalehtede veebiväljaannetest näha.
Ja ometi on ju meil toimetustes ajakirjanikud-toimetajad, kes vastutavad selle eest, et ajalehtede ja veebiväljaannete sisu oleks adekvaatne ja et ajakirjandus täidaks ühiskonnas täie vastutusega neljanda võimu rolli. Jah, see on tõsi. Tean väga mitmeid väga häid ajakirjanikke, kes teevad oma tööd tõesti hingega ja on ajakirjanikud eelkõige missioonitundest. Ent lisaks meenub mulle üks mõne kuu tagune saade «Õhtune ekspress», kus Postimehe, Äripäeva ja Delfi peatoimetajad sisuliselt ütlesid, tõsi, mitte nii otse, aga siiski: klikk on rahva tahte ja sõnavabaduse mõõt.
Veel paneb mind mõtlema ajalehtede reaktsioon praegusele majanduskriisile. «Me kajastame ju reaalsust!» põhjendatakse ainult mustade ja veel mustemate pealkirjadega artiklite üllitamist. Adumata, et see on vaid ajakirjanike tõlgendus reaalsusest ja et masendus taastoodab uut masendust.
Ma ei räägi siin roosade prillide vajalikkusest, vaid lisaks väidetavale reaalsusele ka lahenduste otsimisest. Sa näed seda, mida tahad näha, teavad psühholoogid. Tehke katset ja proovige ühel õhtul töölt koju minnes üles lugeda kõik punased autod. Te loendate neid kokku suurema koguse, kui eales oleks osanud arvata. Kui sa tahad näha pankrotte, siis seda sa ka näed… Kui aga lahendusi, siis… Ma tahan näha lahendusi, ent ma ei näe neid ajalehtedest või nende veebiväljaannetest. Vähemasti mitte väljaannete endi poolt süsteemselt initsieerituna.
See kõik on viinud mind arusaamisele, et ajakirjandus ise pole veel eitamise faasist üle saanud, veel pole teadvustatud muutumise vajadust. Kuid mulle tundub, et kui mitte muu, siis paradoksaalselt toosama raha teeb selle varsti selgeks. Sest selleks et samamoodi, samade ärimudelitega head ajakirjandust edasi teha, lihtsalt ei jätku raha.
Niisiis, teistmoodi küll, aga mismoodi siis? Tunnistan ausalt, mina ei tea. Aga väga loodan, et toimetustes ja ehk ka mujal hakatakse selle peale tõsiselt mõtlema. Äkki ei peaks valvekoera-ajakirjandus olema seotud kasumiootusega? Kuidas saaks tõsta lugejate panust ajakirjanduse tegemisel, nii rahastajatena kui sisu loojatena? Võib-olla on tulevik temaatilistes MTÜde loodud veebisaitides? Ja võib-olla ka ikkagi paberil, aga siis juba ajakirjana, teine formaat ja sisu, kõrgema tellimishinnaga? Ja võib-olla on ikkagi võimalik teha ka veebis head ajakirjandust – nii, et ei peaks ennast klikikuradile ära müüma?
Veel kord, ma ei tea. Aga tean, et meediaäris on praegu piisavalt võimekaid inimesi, kes suudavad vähemalt osale neist küsimustest vastused leida. Küsimus on tahtmises ja usus. Mina usun, et Eestis tehakse ka tulevikus head ja kvaliteetset ajakirjandust ning kogu meedia pole klikikuradile veel kolme tilka verd andnud.
