Jonas (nimi muudetud) on ühe väga tuntud autotootja põhja-regiooni keskastme juht. Perspektiiviga saada lähiajal ametikõrgendust. Me räägime coaching-sessioonil sellest, kuidas ta saaks paremini oma kohati üle pea kasvavaid tegevusi prioritiseerida, neid edasi delegeerida ning millised võiksid olla tema järgmised sammud paremaks juhiks saamisel. Seda hoolimata sellest, kas uus ametipost talle antakse või mitte. Kuid me räägime ka sellest, mis toimub tema eraelus ning kuidas see mõjutab tema tööelu. Jonas usaldab mind. Ja mina teda.
Praegusele kriisile on pandud mitmeid nimesid – majanduskriis, likviidsuskriis, panganduskriis, kinnisvarakriis. Üritades aga minna kriisi juurteni, siis tundub mulle, et kõige täpsem oleks toimuvat nimetada usalduskriisiks. Alates Lehmani panga kukkumisest eelmise aasta septembris kuni tänase päevani elame läbi ja loeme meediast üha uusi ja uusi näiteid sellest, kuidas usaldus mureneb ja murdub ning tagajärjeks on tuhanded töötud, purunenud ärisidemed ja püüd üksteist ülekavaldada.
Usaldus on nagu healoomuline haigus – ta ei käi mööda kivisid ja kände, vaid ikka mööda inimesi. Aktsiahinnad kukuvad, koostöö pikaaegsete äripartnerite vahel lõheneb, uut innovatiivset ideed süüakse väga pika hambaga, oma teenust või toodet on tarbijani üha raskem viia. Need asjad ei juhtu reeglina ainult selle pärast, et raha on vähe. Need asjad juhtuvad paljuski seetõttu, et inimestevaheline usaldus on vähenenud. Vähenenud on usk firmade juhtidesse, koostööpartneri win-win hoiakusse, müügimehe aususesse, tootevalmistaja lubadustesse.
Usaldus tuleb välja teenida.
Usaldus tuleb välja teenida. On kummaline, kuidas see käibetõde on aegade jooksul ununenud. On vähetõenäoline, et coachingu esimesel kohtumisel oleks Jonas avanud minu ees kõik oma päris motiivid ja juhina tegutsemise tagamaad. Samamoodi on vähetõenäoline, et oma ala parimatest professionaalidest ettevõtte tippjuhtide grupp oleks oleks automaatselt meeskond, sealgi peavad liikmed omavahel usalduse ära teenima. Võtmeküsimus äridele on aga: miks peaks keegi hakkama müügimeest või firmajuhti usaldama, mida nad on teinud usalduse võitmiseks, päriselt, ilma klienti üle kavaldada püüdes?
Usaldus tähendab seda, et teise inimese käitumine on vähemasti suurel määral prognoositav ning see tähendab ka teadmist, et võid ennast teise inimese ees avada. Kartmata, et ta seda kurjasti ära kasutab. Esimese tingimuse puhul on tegu loogikaga, seega saame ühtteist veel kalkuleerida – kuidas on toode-teenus varem töötanud ja kas müügimees-firmajuht-teenusepakkuja jutt on tegelikkusele vastanud.
Ent teisel puhul oleme sunnitud tegema otsuse paljuski pimesi, n.ö kõhutundest lähtuvalt. Kas ta ei ürita mulle ikka mingit jama pähe määrida, kas ta kasutab talle antud infot ikka ja eelkõige minu huvides? Sellistele küsimustele on võimalik vastata ainult ebamääraselt: „loodame“. Ebamäärasus on ka põhjus, miks praeguses kriisis üksteisele kahtlevalt altkulmu vaatame ja rahakotiraudu kõvemini kinni surume. Sest enda avamine ebamäärasusele on risk, mille võtmine käib vastu turvalisust otsivale inimloomusele.
Kuid nagu usalduse väljateenimise vajadus on vältimatu, siis niisama vältimatu ja selge on see, et kuni me ennast kas äri või ka inimlikus mõttes ei ava, kuni me endale kedagi ligi ei lase, pole usaldusel kasvuvõimalust. Ning nii ei teki sidemeid inimeste vahel, nii ei lähe ärid käima, nii ei loo me väärtust ei endale ega üksteisele. Mõõdetagu seda väärtust kas positiivsetes emotsioonides, enesekindluse kasvus või rahas.
