Oliver Kruuda on vastuoluline mees. Kui ta peaks saama mõne spordiala loojaks, siis võiks see olla vastuvoolu ujumine – seda vaadates tema tegemisi mistahes nurga alt.
Olles ajakirjanduse vahendusel ja oma eelmises, ajakirjanikuametis temaga paar korda kokku puutunud, kinnitan veendunult – tema ärieetika on minu jaoks vildakas ning tema arusaamised ühiskonna toimimise verstapostidest on minu omadest tubli kilomeeter maad mujal. Ent üks, millest ei saa kuidagi mööda vaadata, on tema tarmukus ja pealehakkamine – ettevõtja n.ö baasomadused.
Lugesin sel esmaspäeval Eesti Päevalehest artiklit, kus kirjas: “Kruuda on ilmselgelt väsinud ja kogu tema esinemise, kuulajate tänuavalduste ja ka kümmekond minutit kestnud usutluse käigus ei tee ta nägu kordagi ühtegi naeratuse moodi liigutust. „Ausalt öeldes ei taha ma enam mitte millegagi tegeleda,” ütleb ta Päevalehe küsimusele vastates Nõmme kultuurimajja kogunenud publiku ees. „Ei ole paremat aega kui reedel kell kuus õhtul, mis tundub mulle kui kuuajalise puhkuse algus.”
Paratamatult tikub pähe mõte – kui juba Kruuda on kaotanud usu, siis… kes veel usub? Ühe Eesti mõistes suurärimehe ärid on sattunud neelukohale ning mees ise on käsi püsti tõstmas. Siin oleks muidugi hea võimalus parastamiseks ja ma ei kahtle, et see kuskil kommentaariumite sügavustes juba ka toimub.
Artikkel Kruudast pani aga liikuma mõtteid, mida võiks Kruuda ja teised tema olukorras tippjuhid/omanikud praegu ette võtta:
Ära tõmbu kookonisse. See esimene, veidi bioloogilise kallakuga soovitus on ka olulisim. Kõige hullem, mida olen ka firmajuhtide seas näinud juhtuvat, on oma kookonisse tõmbumine, oma hädaga nukkumine, kui jätkata bioloogia terminitega. Probleemi ja hädaga vürtsitatud leemes vaikselt kuhtudes juhtub aga sageli sama, kui kajakasupi valmistamisel – alustuseks tuleb ära visata kajakas, siis vesi ja lõpuks pott tagantjärgi.
Miks on sellest oluline rääkida? Sest meil on häbi! Häbi sellepärast, et meile tundub, et me ei saanud teiste arvates hakkama, häbi sellepärast, et ootused-lootused ei täitunud. Ja see kartus tunda end teiste ees häbisse jäänuna takistab abi küsimast ning välja ütlemast – asi on niru. Kuni sageli on nirust asjast saanud pöördumatu häving.
Räägi inimesega. Ma ei mõtle siin mõne meditsiinilise probleemi ravimist psühholoogiga, ehkki vestlemise soovitus toetub psühholoogias uuritule. Mõtlen vestlust mõne inimesega, kelle suhtes sul ei ole otseseid kohustusi ning ka otseseid lahenduse ootusi.
Üks võimalus on kasutada selleks professionaale, minusuguseid, kes teevad seda igapäevase tööna. Mõnikord on lihtsam suhelda inimesega, kelle kohta sa tead, et tal puudub igasugune isiklik huvi sind või sinu inimesi puudutava tundliku info kasutamiseks. Tegu ei ole mingi esoteerilise inimhingeinseneriteenusega, vaid arenguprogrammiga sellest, kuidas muutust läbi viia, endas ja oma meeskonnas.
Ent hea mõte on rääkida sõbraga, mis puht idee järgi on lihtsaim viis ja mida olen ka ise kasutanud. Küsimus on siin vaid selles, millist professionaalselt, konkreetselt sinu probleemi puuutavat abi sõber vastu suudab anda.
Peamine on aga ikkagi see, et alati tasub rääkida. Sest tegelikult sa räägid peegliga, pärast endast asjade välja rääkimist võib olla üllatus, kui palju mitmed esialgu segastena tundunud asjad rääkimise käigus on selgemaks läinud. Hirmu tekitab teadmatus, hirmu vähendab selgus.
Tea oma tegelikku hirmu. Sageli on psühholoogilise halvatuse põhjus juhtidel abstraktne ja mõnikord ja arusaamatu äng. Kui asjad kisuvad kiiva ja vanker tundub vahest kraavi vajuvat, siis tekib kergesti äng ja seletamatu ärevus, hirm millegi ees, mida ei oska ka päris täpselt seletada. Hirmu ületamiseks on vaja aga teada, mida sa päriselt kardad.
Olen ise kasutanud ja soovitanud ka teistel kasutada üht konkreetset ja lihtsat mudelit. Pane kirja see, mida sa kardad, et võib juhtuda. Siis kirjuta üles see, mis võib juhtuda, kui sinu hirm tõeks osutub. Ja siis kirjuta edasi, mis juhtub siis, kui juhtus see, mida sa eelmises lauses kirjeldasid. Ja nii edasi, viis-kuus korda. Sest hirmul kipub olema väga mitu kihti ning nii õnnestub sul ehk veidi täpsemalt teada saada, mida sa päriselt kardad. Kui sa sellest teadlikuks saad, siis saad ka soovi korral hakata ette võtma tegevusi, mis seda stsenaariumit aitaksid vältida.
Vähenda oma ootusi. Siin on loogika lihtne. Mure ja vaimne valu on reaalsuse ja ootuste vahe. Mida väiksemad on ootused, seda vähem on ängi.
Siin ei tohiks segamini ajada eesmärke ja ootusi. Eesmärkide ambitsioonikus on see, mis sind ja teisi tegudele käivitab. Ent kui sa elad ainult ootuste järgi, kui oled juba oma elu sättinud soovunelmate järgi, võivad pettumused olla suured. Ja asjatud. Valutum on elada eelduste ja stsneaariumite järgi – kui käive kahaneb x%, siis teeme nii ja kui kasvab y%, siis teeme nii jne.
Muuseas, võib ka nii mõelda, et miks peaks Kruuda või keegi teine eelpool kirjeldet nõujuppe kuulda võtma. Ega peagi. Aga abi pakkumine, kui see on tehtud siirate kavatsustega, ei saa abivajajale halba teha. Ja valiku selle kasutamise kohta saab teha ainult abi vajaja.
