Varjusurmas viibinud Eesti Koostöö Kogu (endine Ühiskondliku Leppe sihtasutus) üritab end reanimeerida ning üllitas täna seitsmest punktist koosneva ettepanekute paketi. See saab olema ka tõsine proovikivi nii Koostöö Kogule kui ka meediale ning poliitikutele – kas neil on juba piisavalt valus, et hakata päriselt ka otsima lahendusi kriisist väljapääsuks.
Punktide sisu iseenesest on täitsa mõistlik ning nende vaidlustamine või nende kallal tänitamine ei viiks kuidagi edasi. Punktide sisust isegi olulisem on aga see, mida nendega edasi tehakse, kus ja kes neid päriselt kuulda ja ette võtab.
Koostöö Kogu enda võimesse ühiskonna olulisi muutusi juhtida mul liiga palju usku pole. Seega on praegu lootus, et ettepanekud võtavad üles need, kes saavad praegu päriselt ühiskonnas midagi ette võtta, justnimelt inimeste hoiakute muutmiseks – poliitikud, kultuurieliit, tipp-ettevõtjad ja ajakirjandus.
Üks mõte ka – oluliselt lihtsam oleks seda teha, kui leiduks Eestist üks inimene või väike inimeste grupp, kelle järele joonduda, kes oleksid meie oma Obama, kes juba paljalt oma olemasoluga loob lootust. Ma ei tea, kes need Eestis võiksid olla, kes lisaks ideede väljaütlemisele suudaksid ka protsessi juhtida, ent lootus jääb.
Lähemad päevad näitavad, kas hakkame rääkima lahendustest või jätkame uurimist-puurimist, miks kõik nii läks nagu läks. Koostöö Kogule igaljuhul tunnustus üritamise eest.
